Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Prindi lehekülg

Tugiisik Riina: koos õppijaga õpin ka ise

07.02.2022

Tugiisik aitab kahel õppijal pastamasinaga makarone teha

Sügisel 2021 hõikas Astangu Keskus välja teate, kus otsiti tugiisikut kohanemiskursusel õppivale neiule. Praegu Tallinna Ülikoolis kutseõpetaja erialal õppiv ja põhikohaga Selveri ketis töötav Riina nägi selles enda jaoks suurepärast võimalust, mida ei saanud jätta kasutamata.  

Lühikese perioodi jooksul üllatas kõiki Riina empaatilisus ja oskus tajuda õppijaid, tõstes neid esile, jäädes ise tagaplaanile. Viisil, kuidas Riina planeerib oma aega ja leiab võimalused panustada vabatahtlikku töösse, on eeskujuks meile kõigile.

Riina, Sa oled nii hea eeskuju teistele, Sa ei peaks tegema vabatahtlikku tööd - Sul on oma töö, kool ja pere. Kuidas sattusid vabatahtliku tööd tegema?

Ajendiks on minu südames olev õiglustunne. Tajusin, et ühed elavad ühtemoodi ja teised teistmoodi. Leidsin endas julguse panna jalg ukse vahele ja teha muutusi.

Kui ostsime uue korteri, siis nägin, et asjad seal kuidagi ei toiminud. Võtsin asja kätte ja hakkasin korraldama ühistu igapäevatööd ja tegin seda 12 aastat. Tol hetkel ma sellele ei mõelnud, kuid hiljem jõudis minuni tähendus, et tegelikkuses töötan avalikkuse huvides ja teiste inimeste heaks. Selle 12 aasta jooksul mul ei olnud kordagi küsimust, miks teised ei panusta.

Varasemalt olen töötaud analüütiku ja audiitorina, kuid elul on omad keerdkäigud ja  isikliku elu tõttu tuli loobuda karjääri tegemisest. Mõnda aega olin kodus ja kui hakkasin uuesti tööturu poole vaatama, leidsin koha kaubanduses. Seal olles tundsin puudust õppimisest ja pidevast arengust ning läksin kutseõppesse, mis on väga tore võimalus elukestvaks õppeks. Praegu on hea aeg õppimiseks, sest see on tasuta ja nii läksingi edasi õppima Tallinna Ülikooli kutsepedagoogika erialale, et  tulevikus õpetaja või mentorina töötada.

Mis Sulle õpetaja ameti juures nii väga meeldib, et soovisid seda vabatahtliku tööga juurde saada?

Siin on kaks poolt: õppimine ja õpetamine. Samal ajal kui olen õppija kõrval, õpin ka ise. Minu jaoks on see erakordne tunne, sest kogu aeg on mingi protsess ja pidev areng. Olen juba keskeas ja mul on palju elulist kogemust, et paremini mõista teist inimest ja tema käitumist. Saan empaatiat kasutades inimesi suunata, kui näen selleks vajadust, kuid püüan seda teha ääretult delikaatselt.

Ma ei õpeta ainult valdkonda, vaid ka hoiakuid, vilumust, väärtusi ja kuidas asju kõrvalt vaadata. Alles hiljaaegu oli kaupluses olukord, kus õpetasin töötajat, kel oli keeruline mõista, kuidas asjad käivad. Läksin temaga siis 20 meetri kaugusele ja vaatasime, kuidas need asjad eemalt paistavad.

Mida oled õppinud olles meie kohanemiskursuse õppijale tugiisikuks?

Olen õppinud tunnetama nii Tiinat (nimi muudetud) kui teisi õppijaid – kuidas nad käituvad ja mõtlevad, kas ja kuidas saab neid kaasata. Sageli panen ennast teise õpetaja olukorda ja mõtlen, kuidas mina selles olukorras käituksin. Ma ei anna hinnanguid, vaid püüan aru saada, kas õppijal on raskusi retsepti lugemisega või keeruline samaaegselt midagi muud teha.

Siin ma õpingi aru saama, kuidas õppijad ise tunnetavad maailma ja töökeskkonda. Milline on nende protsess ja valmisolek vastavalt oma suutlikkusele ja võimetele. Kui loevad retsepti ja vaja on midagi lauale tuua, siis kas nad märkavad, et see asi on külmkapis või riiulil. Samaaegselt huvitab mind ka mu enda käitumine – kas ma lähen ja näitan selle asja ise kätte või suudan jääda kannatlikuks ja lasta tal mõelda. Kui tal läheb valesti, siis hea küll, vaata veelkord ning kui ta on tõesti hädas, kas oskan talle empaatiliselt läheneda. Kas ütlen mine ja võta või küsin, kuhu sa eelmisel korral panid. Lähen minevikku ja toon selle mineviku kogemuse praegusesse hetke. Siis võib tal meelde tulla, kus see tööriist asub.

Mida oled enda jaoks kaasa võtnud vabatahtlikust tööst?

Olen õppinud, et kui tal on raske, siis võibolla ta ei vajagi minu kui tugiisiku või abiõpetaja tuge, vaid teda saavad minu suunamisel aidata hoopis teised samal tasemel õppijad. Tavaõppeprotsessis oleme harjunud, et anname ülesande, asume selle kallale ja vahest võib ühel või tervel rühmal olla suuri raskusi. Ei saa alustada või ei jõuagi neid valmis saada. Siin ongi oluline minu oskus keskenduda sellele konkreetsele õppijale ja kaasata teised õppijad teda aitama.

Ühiskonnatasandil vaadates paiskuvad sageli välja ego-arvamused, aga tegelikult me ei ela siin ju üksinda ja meie endi väike arvamus ei mõjuta midagi. Nii asutused, ettevõtted kui riik tervikuna peavad kogu aeg tegema koostööd ja olema vastastikkused. Tunnis tulebki aru saada, et rollid on jagatud ja vahel tuleb teha ka ebameeldivat tööd, milleks võib olla põranda või nõude pesemine. Kogu aeg peab selline vastastikune koostöö toimuma.

Astangule tulles Sul ei olnud varasemat kokkupuudet erivajadusega inimesega. Kuidas Sulle tundub, kas Sul oli lihtne meie keskusesse sisse sulanduda ja õppijatest aru saada?

See oli väga lihtne. Mind üllatas õppijate hoiak olla empaatiline ja sõbralik. Nad toetavad üksteist ja see toetas ka mind. Seda tavakoolis ei näe. Mind tõeliselt üllatas, et nad on hästi tundlikud ja võivad nutma hakata. Minu jaoks on see jälle õppimise koht, kuidas siis käituda – kas lähen ja teen pai või ütlen, et küll sa sellega toime tuled. Või julgustan õppijaid kallistama või tunnen rõõmu, kui õppijad ise taipavad teda toetada.

Töö, pere ja õppimise tegemiste ühildamine nõuab suurt distsipliini. Kuidas oled suutnud seda teha?

Koostan iganädalaselt graafiku laua peale. Selle järgi panen kõik paika, kooskõlastan perega ja teen seda iganädalaselt ümber. Näha kaks kuud ette oma graafikut aitab väga hästi toime tulle olukordadega, mis alguses tunduvad võimatutena, kuid eraldi etappidena jaotatuna reaalselt teostatav.

Õnneks pere toetab mind väga palju ja see ei väljendu ainult sõnades, vaid ka tegudes. Näiteks keegi koristab toa ära või teeb õhtusöögi valmis. Üksinda see ei olekski võimalik.

Milline valmisolek peaks olema inimesel, kes loeb seda lugu ja saab innustust tulla Astangu Keskusesse vabatahtlikuks?

Tahan neile öelda, et vabatahtlik töö kui selline toimub hästi vaikselt ja toimib mõjusalt. Inimese sees peab olema tunnetus, et tema panus ja meeskonnatöö on tähtis, sest ta panustab teiste inimeste huvides. Oluline, et ta tunneks igast hetkest ja olukorrast rõõmu ning tunneks kirge minna, olla ja tulla tagasi. Isegi kui midagi ei meeldi või ebaõnnestub, siis oluline on mõista, et see ongi osa protsessist.  Ühesõnaga, ta võiks olla tundlik, aga mitte liiga tundlik. Ta peab olema empaatiline ning nägema vabatahtlikku tööd kui õppimise osa ja valmis olema ka iseenda muutumiseks.

Ma tahaksin, et rohkem inimesi võtaksid vabatahtliku töö ette. Minu sõnum ongi, et see toimub vaikselt ja toimib mõjusalt. Kuid selle üle ei tasu uhke olla, vaid kanda enda südames ja tunda rõõmu sellest, mida annad teistele. Vabatahtlikku tööd tehes me ainult anname, tegutseme teiste huvides ja see on üllas.