Prindi lehekülg

Saame tuttavaks: arendustalituse juht Riinu Raasuke

07.02.2020

Arendustalituse juht Riinu Aasta Uusttulija 2019 tiitliga

Arendustalituse juht Riinu Raasuke alustas Astangul tööd 2019. aasta oktoobris ja on selle ajaga väga kiirelt sisse elanud. Lausa nii kiirelt, et sai ka Astangu Uustulija 2019 tiitli. Nüüd käisimegi uurimas, kuidas ta leidis tee Astanguni ja millega täpsemalt tegeleb.

Said Astangu Aasta Uustulija tiitli. Mis tunne on?

Saada Astangu kiiruisutaja tiitel oli mulle tõeline üllatus. Kuigi pean tõdema, et päris ainult minu panus tiitli saamisel ka ei ole. Astangu pere on võtnud mind kiirelt vastu ning esimesed nädalad olid elevust täis, kui sain võimaluse erinevate inimestega kohtuda ja nende töödest ja tegemistest kuulda. Astangu inimesed võtsid mind kiiresti oma hõlma alla ning esimesest päevast peale on mul tunne nagu tõelisel astangulasel. Olen iga päev niivõrd tänulik, et tee mind just siia tõi.

Kuidas leidsid tee Astangule?

Tegelikkuses on mul tunne, et Astangu leidis minu. Me kohtusime Kadri (rehabilitatsiooniosakonna juhtaja) ja Veronikaga (direktori asetäitja) TVLC projekti käigus. Esimest korda siia majja tulles armusin vist kohe esimest silmapilgust ära. Ükskõik kellega siin majas rääkisin ja kokku sattusin, kõik olid nagu vanad sõbrad. See oli nii lahe. Ma osalesin sel ajal ka väikese võrgustiku kohtumisel, kus olid Piret (õppekorralduse spetsialist) ja Marju (õppeosakonna juhataja) ning kõik viskasid nalja. Tundsin ennast keskkonnas, kus inimesed olid kohe Sinu ümber kohal. Mäletan, et kui projekt läbi sai, siis istusin üleval õpilaskodu IV korruse koosolekuruumis ja ütlesin, et teate, ma tahaksin iga päeva siin käia, siin on nii mõnus olla.

Suve lõpus Kadri ja Veronika kutsusid mind lõunale ja ütlesid, et ma kogu aeg räägin, et tahaksin muudkui tulla ja istuda siin kogu aeg, et võibolla tahaksin ma seda nüüd teha põhitöökohana. Väga kaua ei mõelnudki – see on just selline töökeskkond, kus kogu aeg olla tahaks.

Millega varem tegelesid?

Töötasin Tallinna Majanduskoolis, kus olin samamoodi arendustalituse juht ja mingi perioodi sain olla ka koolidirektor lapsehoolduspuhkusel oleva direktori asemel. Sain seda ametit proovida veidi üle aasta. See oli paras väljakutse - põhikohaga töökohapõhine väljaõpe.

Oled õppinud kommunikatsioonijuhtimist. Kuidas Sa jõudsid kutseõppesse arendusvaldkonna peale?

Ülikoolis bakalaureuseõppes tegin oma praktikat Innoves, kus korraldasin kutseharidusmessi. Mäletan, et tegin intervjuusid kutskoolis õppivate noortega. Olin sel ajal vanuses 20-21 ja kõik need noored, kes ütlesid, et pärast kutsekooli lõpetamist arendan Soomes oma ehitusfirmat ja kes oli kuskil tippkokk. Mõtlesin, et nii äge on need kutsekate edulood, kes pärast 9ndat läinud kutsekasse ja võibolla sealt edasi ka ülikooli. Tundus, et nad jõuavad elus kuidagi palju kiiremini edasi. See tunne oli mul sel hetkel. Siis jäi mulle natuke see kutsehariduse pisik külge. Vahepeal tegin küll tööd ka kommunikatsiooniagentuuris ja Ergo kindlustuse turunduse osakonnas ning Majanduskooli läksin alguses ka turunduse- ja kommunikatsioonispetsialisti ametikohale. Kuid sealt tuli päris kiiresti olukord, kus oli vaja juba arendustalitust juhtima hakata.

Mis Sind Astangule tulles kõige rohkem üllatas?

Siia tulles ma ootasingi positiivset keskkonda ja täpselt seda, et inimestel silmad säraksid. Majanduskoolist ära tulles hästi paljud ütlesid mulle, et see ainult alguses tundub nii. Age ma veel ei ole näinud, et kellegi pilk kuidagi tuhmunud oleks. Jah, ikka on vahepeal väsimust ja töölained käivad üle pea, aga ma ei ole siiani näinud kedagi, kellele päriselt ei meeldiks või ta ei tahaks seda teha. Kõik on väsinud, aga kõik töötavad hästi selle nimel, et keskust edasi arendada ning klientidel ja õppijatel siin hea oleks. See on minu meelest üks meeletu väärtus. Ma ei tea, kas see just üllatas, aga ütlesin hästi paljudele tuttavatele, kui palju siirast rõõmu siin iga päev pakub. Näiteks Nikita (Astangu klient), kes on nii kihvt - iga päev ütleb mulle tere ja „ilušš seelik“ või „ilušš soeng“ ning toob kommi, mis on hästi kihvt. Tunde vaatlemas käies nägin, kui õnnelikud on õpilased, kui nad saavad esimest korda näiteks muna praetud. See koht on nii positiivne, nii edasiarendav kõigile meie töötajatele kui klientidele ja õppijatele. Ma näen siin siirast edutunnet ja rõõmu palju rohkem kui probleeme või konflikte.

Kus Sa näed kõige rohkem väljakutseid?

Ma arvan, et ressursside osas. Praegu on meil inimesed hästi hõivatud, mis on tore. Peaasi, et üle ei tööta muidugi. Me oleme oma igapäevatööga hästi hõivatud ja me teeme seda kõike siin majas ülima põhjalikkusega ja väga hästi, seetõttu näen väljakutset leida piiratud ressursside olukorras juurde rohkem aega või ressurssi.

Millega arendustalituse juht/arendusnõunik Astangult täpsemalt tegeleb?

Üks asi on erinev võrgustikutöö, et Astangu oleks veel rohkem nähtaval nii kutsekoolide kui Töötukassa seas. Nüüd natukene ka meie roadshow sealjuures (Astangut tutvustavad infopäevad koolides ja asutustes). See kõik, mida me siin majas teeme, et see teadmine ja kompetents jõuaks ka majast välja ja me hoiaks pidevalt ka seda arengut enda silmis ning see ei kaoks ära meie igapäevatööde tulekahjude seas. Kui me teeme oma igapäevatööd, näpistaks täpselt seda ressurssi, et natuke saaks mingeid projekte teha ning kuskil unistadagi nagu tegime keskuse strateegiapäeval, et meil tulekski ühel hetkel sisehoov ja muid asju juurde.

Sinu vedada on eelmisel õppeaastal käima lükatud lähedaste vestlusring. Olid viimases vestlusringis lausa moderaator. Milliseid mõtteid see tekitas?

Hästi vahva oli see, et sinna tulevad kohale vanemad, kes on huvitatud ja valmis rohkem uurima. Tore on näha, kui vanemad mõtlevad kaasa, sest niipalju, kui ma sotsiaaltöötajatega olen rääkinud, on palju ka neid, kes ei mõtle kaasa või kel puudub võimekus seda teha ja vajaksid ise samamoodi abi. Vestlusringis on kohal see osa, kes tahab pakkuda oma lapsele parimat ja on selle nimel valmis hästi tublisti kaasa mõtlema. Tore on, et tekib diskussioon ja küsimusi nagu oli viimasel korral - kuigi planeeritud lõpp oli kl 20, siis istusime seal veel kuni kl 21ni, sest inimestel oli veel küsimusi. Hästi tore oli, et Töötukassa kui ka Rae valla inimesed olidki valmis arutlema ning Töötukassa ja Rae valla inimesed said omavahel teadmisi jagada. Tekkis selline võrgustikupusa, kus erinevad inimesed said oma mõtteid jagada.

Millised plaanid on vestlusringidega edasi minna?

Lähedaste vestlusringidega läheme samamoodi edasi, sest suur osa vanemaid vahetuvad igal uuel õppeaastal ja tuleb ka juurde. Kuna viimasel vestlusringil oli kohal ka meie vilistlasi, siis nägin vajadust juurde teha ka vilistlaste vestlusring.

Õppijate Esindus tegi sügisel ettepaneku, et meil võiks olemas olla lepitaja, kelleks valiti Sind. Mida lepitaja täpsemalt teeb, kes ta on?

Lepitaja on see, kes meie õpilased lisaks omaenda rühmajuhendajale ära kuulab. Ühelt poolt annab see mulle endale parema pildi ette, mis kuskil mureks on ning teiselt poolt saavad õppijad veel kellegi käest lisaarvamust või nõuannet kuulda. Kasvõi täna hommikul käisid tüdrukud mul siin rääkimas. Andsin neile lubaduse asjaga tegeleda ja niipea, kui mul on uut infot, saan nendega uuesti kokku ja ka rühmajuhendajaga eesmärgiga jõuda ühise lahenduseni. Tihtipeale vajavad õppijad ka lisaarvamust. Kedagi, kes tuleks nendega kas tundi või õpilaskodusse kaasa ja kinnitab, et tegelikult ei ole asjad nii hullud kui õppijale esmapilgul paistavad.

Rühmajuhendaja on ikkagi õppija esmane kontakt, aga lepitaja tuleb mängu siis, kui õppija tunneb, et teda ei ole kuulatud või ta ei nõustu rühmajuhendajaga. Hea näide oli, et rühmajuhendaja suunas ise oma õppija just minu poole - siis saab veel üks paar kõrvu, kes ära kuulab ja veel üks arvamus juures. Saada juurde erapooletut arvamust. Siis on üks inimene veel, kes ütleb, et jah, nii on.

Kui kaugemale tulevikku vaadata, siis mida soovid Astangul ellu viia?

Minu jaoks on väljakutse ressursside küsimus. Astangul on piiratud ressursid, kuid samal ajal tahtmist, teadmist ja kompetentsi nii palju. Meil ei ole seda probleemi, et inimesed ei tahaks projektides osaleda või nad ei taha uusi asju teha. Probleem on see, kust leida nende jaoks see ressurss. Astangu on tegelikult teinud väga-väga suure töö ära. Väga hea küsimus, et kuhu siit edasi, aga õnneks me oleme juba nii head tööd teinud, et kutsekoolid on ka juba aina enam saanud HEV (hariduslik erivajadus) võimekust juurde ja Töötukass muutub aina enam tublimaks. Meie asi on seda aurikut edasi vedada ning tuua juurde uusi lähenemisi ja metoodikaid.

Kuidas sa oma vaba aega veedad ja tööpingeid maandad?

Minu pingemaandamise kohaks on maakodu Saaremaal. Ka sel nädalavahetusel olin seal ja pean tunnistama, et maal metsa tegemine või suvel muru niitmine on väga hea meditatiivne tegevus. Niipea kui praami pealt maha sõidan ja kadakad hakkavad vastu tulema, on kohe teine tunne – kogu linnamelu ja muu jääb mandrile. Saaremaal on hea ja mõnus koht, seal on mets ja meri ning aeg liigub teises rütmis. Suvisel ajal olen hästi palju mere peal oma väikese paadiga. Tahaks õppida ka purjelauaga sõitmist ja sõita rohkem kajakiga ning üleüldse mere peal rohkem olla. Aga sellega on nii, et kui aega on, pole ilma ja vastupidi. Sellest sügisest võtsin ette abipolitseiniku teekonna ja järgmisel reedel lähen esimest korda patrulli. Ma ei tea, kas seal just pingeid maandada õnnestub, aga kindlasti mõtteid mujale saada.

Lõpetuseks, kas Sul on anda soovitusi õppijate vanematele ja lähedastele, kuidas õppijat paremini toetada?

Ma usun hästi palju rääkimisse, et tulebki jagada oma mõtteid ja muresid, inspiratsioone ja rõõme - jagatud rõõm on poole suurem ja jagatud mure on poole väiksem.