Prindi lehekülg

Persoonilugu: sihikindel ja pühendunud sotsiaaltöötaja Kaia muudab takistused võimalusteks

22.06.2020

Aasta sotsiaaltöö praktikajuhendaja tiitli üle rõõmustav Kaia lilledega

Astangu Keskuse sotsiaaltöötaja Kaia Tähe on  meie õppijate ja klientide heaolu eest hoolitsenud 17 aastat. Selle ajaga kogunenud teadmisi ja kogemusi jagab ta tulevastele sotsiaaltööd õppivatele tudengitele, kellele ta püüab edasi anda klienditöö tervikpilti - leida kohaliku omavalitsuse ja kogukonna teenuste paindlikul kombineerimisel kliendi jaoks parim võimalik lahendus. Seda märgati ning mai lõpus tunnustas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon Kaiat aasta praktikajuhendaja tiitliga

Palju õnne aasta sotsiaaltöö praktikajuhendaja tiitli saamise eest. Mis tunne on saada sellise tunnustuse osaliseks?

Aitäh. See on suur au ja mul on hea meel, et asutus esitas mind nominendiks ning sain selle tunnustuse. Kindlasti ei kuulu see tunnustus ainult mulle, see on kogu meie asutuse suure töö vili ning oleme praktikante juhendanud asjalikult ja tulemuslikult.

Kuidas jõudsid sotsiaaltööni?

Võib öelda, et jõudsin sotsiaaltööni juhuslikult. Keskkooli lõpus ma täpset ei teadnud, mida edasi õppida. Mingisugused jõud justkui lükkasid ise mind sellele teele ja sotsiaaltööd õppima. Sotsiaaltöö on mitmekesine, sest ei ole olemas samasuguseid kliendilugusid, iga looga kaasneb väljakutse ja see mind köidabki. Samuti pidev eneseareng ja ametialane kasvamine. Mind innustab tegutsema hea võrgustikutöö, sest sotsiaaltööd ei saa üksi teha.

Astangul oled olnud pea 20 aastat. Kui vaatad sellele perioodile tagasi, mis mõtteid see Sinus tekitab?

Ma tulin Astangule tööle 2002. aasta septembris. See on olnud üks põnev ja mitmekülgne aeg. Alustasin töötamist õpilaskodus sotsiaaltöötajana, aga tegin lisaks nii tegevusjuhendaja kui hooldaja tööülesandeid. Selle pika perioodi jooksul olen tuttavaks saanud väga toredate inimestega, kolleegidega, kellest paljudega olen saanud heaks sõbraks. Periood on mind ametialaselt palju kasvatanud ja olen saanud erinevaid kogemusi.

Kui palju on sotsiaaltöö ja klienditöö selle aja jooksul muutunud?

Klienditöö iseenesest ei olegi väga palju muutunud, inimeste probleemid on ikkagi sarnased, kuid sotsiaaltöö riiklikud võimalused on kindlasti muutunud. Nüüd on olemas klientide toetamiseks erihoolekandeteenused, kaitstud töö teenus, tööalane rehabilitatsioon, lisaks Töötukassas erinevad teenused. Võimalused erivajadusega inimeste jaoks on laienenud ja sellevõrra palju lihtsam klienti aidata – üksi ei pea pusima, vaid teed võrgustikutööd ja leiad kuskilt talle sobiva teenuse, elamiskoha või tugivõrgustiku.

Mis on see, mis paneb Sind oma tööst tõelist rõõmu ja rahuldust tundma?

Ma olen õnnelik, kui saan mõne kliendi või tema lähedase elus midagi paremaks muuta. Kindlasti ei suuda ma seda üksi teha, vaid oluline on tihe ja tulemuslik koostöö. Kui protsessid mõne kliendi elukoha, puude või töövõime ajamisel või mõnele teenusele saamisel on kestnud väga kaua ja jõuame nende asjadega positiivse tulemuseni, vot see teeb mulle kindlasti rõõmu.

Vahel on seal ka väga palju takistusi. Isegi võrgustikuliikmed vahel ütlevad, et see on täiesti võimatu ja seda ei ole võimalik saavutada, siis ma tunnen rõõmu, et oleme ikkagi püüdnud ja saanud positiivse tulemuse, leidnud lahenduse. See teeb rõõmu.

On sul mõni eriline näide, mis on hästi meelde jäänud?

Mõni aasta tagasi õppis meil üks liikumispuudega elektriratastooli kasutav mees, kes oli sotsiaalelupinna järjekorras väga pikka aega. Sobivaid pakkumisi ei olnud, sest ta vajas kohandusi - küll olid trepid ees, küll oli liiga kitsas jne. Kuidagi ei leidnud talle sobivat elukohta. Kursus hakkas läbi saama, kuid oli vaja otsida ja kiiresti midagi leida. Astangule enam jääda ei saanud, sest õpilaskodu oli renoveerimisele minemas ja muud elukohta tal ei olnud. Leidsime lõpuks kiiresti lahendused ja võimalused tänu heale koostööle Linnavaraametiga. Samasse kohandatud elupindadega sotsiaalmajja said lisaks veel meie kaks liikumispuudega õppijat omale elupinnad. See oli suur töörõõm, sest asjaajamine kestis 3 aastat.

Pikalt on kestnud ka mõne kliendilooga seotud eestkoste vajaduse teemad. Need on saanud tänaseks kohtu poolt jaatava otsuse ja klientidele on määratud eestkostjad. Eestkoste saamiseks oleme koostatud Astangu Keskuse spetsialistide poolt iseloomustus eestkoste vajaduse tõendamiseks.

Kaia mere ääres jalutamas

Palju selliseid tõrkeid ette tuleb, kus koostööpartner, kes peaks samamoodi pühenduma parima võimaliku lahenduse leidmiseks, aga ta ei tule kaasa sellega?

Üldiselt ei ole. Tavaliselt on partnerid valmis koostööks, sest neil on väga hea meel, et kellelgi on aega. Meie keskuse sotsiaaltöötajatel on enamasti aega süvitsi minna, ent KOV ametnikel on iga natukese aja tagant uus lugu, mis ei võimalda süvenemist. Hea meelega annavad partnerid infot ja räägivad oma võimalustest, teeme koostöökohtumisi kasvõi Eesti teises otsas. Meie sõidame kohale, sest meie õppijad on siin õppimas üle Eesti. Oleme käinud nii Jõgeval, Tartus kui Pärnus. Oleme käinud isegi Valgamaal, vahemaa ei ole õppijale parimate võimaluste leidmiseks takistuseks.

Aga muidugi on ka teisi näiteid, kus koostöö ei laabu nii sujuvalt. Siiski ollakse väga sõbralikud üle Eesti. Tegime siin alles nii Albu kui Jõgeva vallaga koostööd ja tõesti, nad on meeldivalt üllatunud, et me tuleme ja teeme. Nüüd on muidugi uued võimalused ja eriolukorra ajal ajasime koduõppe perioodil asju Skype vahendusel. Võibolla me nüüd ei kipugi nii sõitma edaspidi, aga siiani me ikka käisime. Sageli on kliendile vaja uut kohta näidata, kuhu teenusele läheb või tööle asub. Nii ehk naa tuleb sõit ette võtta ja silmast silma on asju väga hea ajada. Siis sa näedki isiklikult seda partnerit, tema tundeid ja meelestatust sellesse protsessi.

Mida pead oluliseks praktikantide juhendamisel? Mida soovid neile edasi anda?

Kõigepealt tooksin välja, et oma õpingute ajal iga õppetsükli lõpus sain teha klienditöö praktikat. Meil oli bakalaureuse õpe 3 ja pool aastat ning iga poole aasta tagant oli praktika. Mulle väga meeldis, et praktika tuli sooritada eelnevalt loengutes käsitletava teema valdkonnas, näiteks teemaks oli lastekaitse, siis läksimegi lastekaitsesse praktikale. Kui teemaks olid erivajadusega inimesed, siis läksime kuskile üle Eesti jälle praktikale, kes kuhu tahtis ja niimoodi iga kord. Sellest on nii hea kogemus meeles, et saidki proovida reaalses elus neid võimalusi, mida raamatust ja paberilt õpetatakse. See ongi see, mida ma tahaksin praktikantidele edasi anda - näidata, kuidas meie siin Astangul klienditööd teeme, kuidas võrgustikutööd teeme, kuidas hindamisi teeme jne.

Põnev lugu on see, mis on keeruline?

Jaa, põnev lugu on kindlasti keeruline lugu. Aga seda ei tea kunagi ette.

Vastuvõtuhindamistel tundub mõni lugu nii selge, aga hiljem selgub, et sotsiaaltöös tegelikult selgeid lugusid pole olemas. Meie abikoka rühma näitel on seda sageli näha. Töökatsel läheb õppijal kenasti ja tema võimed on sobivad, kuid siis õppima asudes selgub, et ühe aastase õppeperioodi jooksul, mis ta siin õpib, tuleb tema toetamiseks väga palju tööd ära teha. Aega jääb napiks, teenused jõuab küll ära taotleda, aga järjekord ei jõua nende klientideni ja nad ei jõua õpingute lõpuks vajalike toetavate teenusteni. Õppijate lood kipuvad viimasel ajal millegi tõttu väga keeruliseks minema.

Keeruline lugu on see, mis mulle meeldib. Seal on pusimist ja see pusimine on äge.

Sinu otsene ülemus iseloomustas Sind kui säde inimest. Mis hoiab seda sädet üleval?

Ma täpselt ei tea, mida tema selle all silmas pidas, aga arvan, et see säde on sinu sees või seda ei ole sinu sees. Mina arvan, et minu säde tuleb sellest, et mul on valitud õige eriala, ma tunnen rõõmu oma tööst, oma töö tulemustest, oma kolleegidest, ma armastan oma Astangut. Siin on teisedki kolleegid öelnud, et Astangu on elustiil. Seda mõtet ma jagan. Minus on temperamenti ja sellist otsekohesust, et kui ongi sädelev hetk, kus tunnen, et vot nüüd on midagi väga hästi läinud, siis selle ka avaldan iga oma rakuga. Teen oma tööd kogu südamega ja kui olen midagi ette võtnud, siis tahaksin jõuda positiivse tulemuseni.

Sa tegeled inimeste probleemidega väga palju, lähed süvitsi ja teed kogu oma südamega. Paratamatult võivad teiste mured ka koju kaasa tulla, seetõttu on hea töö- ja pereelu lahus hoida, et mitte ise läbi põleda. Kuidas sa lülitad sellest kõigest ennast välja?

Tantsuhoos Kaia

Varem ma võtsin rohkem, aga nüüd on mul tekkinud ametialane oskus või ennast kaitsev refleks ja enam nii palju ei võta. Kodus ootavad mind ees minu mees ja kaks last, hoopis teistsugused tööd ja kohustused. Seega, mul pole ka väga palju aega mõelda edasi neid lugusid. Kui hakkan mingit head sööki tegema, panen hea muusika mängima, toimetan või lähme kuskile kõik koos aktiivselt tegutsema, siis mul ongi töö mõtted kadunud. Mõnikord on nii, et reedel lähed töö juurest argisena, kõik jääb nagu pooleli, et mis sellest või teisest loost saab. Laupäeval tõusen üles, juba on pannkoogid ja läheme perega loodusesse. Looduses käime palju, metsas ja mere ääres. Mees püüab mul kala, siis sörgime lastega seal kaasas. Kui on marja- või seeneaeg, korjame neid kaasa. Esmaspäeval tagasi tööle tulles on tunne, et appi mul jäi reedel ju nii palju pooleli. Teen alati endale pooleli jäänud asjade listi, võtan selle ette ja siis aaa, need asjad jäidki. Kodused asjad aitavad hästi palju välja lülitada. Kodus ei ole aega neid enam edasi kedrata, seal on hoopis teised teemad. Viimati tegime võililledest siirupit, nüüd kuivatasime nurmenukke tee jaoks, varsti on pärnaõied. Kogu aeg käib melu.

Aasta tagasi avastasime koos mehega Lindy-hop tantsu ja Tallinn Swing Dance Society, sellest on saanud kirglik hobi. Koroona ajal oli küll paus 2 kuud, aga nüüd oleme jälle vähemalt kord nädalas trennides tantsimas käinud.

Millist nõu annad tulevastele kolleegidele?

Kindel on see, et sotsiaaltöötajal peab silm särama. Keegi ei taha tulla kabinetti oma muresid rääkima, kui sinu vastas istuv inimene ise on katki, trossis ja kuidagi murelik. Pead oskama kuulata ja olema avatud ja kannatlik. Pead oma tööd armastama.

Sotsiaaltöötajale annab palju juurde küpsus inimesena. Sotsiaaltööd õppima minev inimene on veidi teine, kui juba tööalaselt kogemust saanud inimene, kes on leidnud omale sobiva kliendirühma, seal panustanud ja tulemusteni jõudnud. Tudengid peavad olema kannatlikumad, sest kohe ei tule seda küpsust ja kogemust.