Persoon: peakokk Jevgeni Jermoškin õpetab Astangu keskuse noori

25.04.2024

Õppeaasta alguses sai esmakordselt õpetajaameti maitse suhu Jevgeni Jermoškin. Tema tulekut Astangu Keskusesse saab võrrelda lotovõiduga. Seda just meie abikoka eriala õppijaid silmas pidades, sest neid on õpetamas hotell Palace restorani peakokk isiklikult. Seda mujalt kutseõppeasutustest niisama naljalt ei leia.

Jevgeni on õpetajatööks justkui loodud. Oma rahuliku loomuse ja tasakaalukusega leidis ta kiiresti tee meie õppijateni. Ta oskab jagada igale õppijale just seda tähelepanu, mida õppija vajab ning peakoka pilguga vaadata, milliseid oskusi õppija peab arendama, et tööeluks paremini valmis olla. Tänu Jevgenile oleme saanud ka ise rohkem teada, mida tööandja enim uuelt töötajalt ootab ja hindab.

Küsisime Jevgenilt endalt, mis teda pani tulema Astangu Keskusesse ning millised on tema kui peakoka tähelepanekud abikoka õppijate erialasest ettevalmistusest.

Kuidas Sa Astangule jõudsid?

Otsisin endale vaheldust igapäevasele tööle. Midagi, mis hoiaks mind värskena ja samas saaksin samas valdkonnas edasi olla. Astangu Keskus tundus selline koht, kus saan hotelli restorani keskkonnast välja ja tulla õppekeskkonda. Siin saan õpetada noori, kuidas süüa valmistada ja ka iseendale meelde tuletada kokanduse põhialused.

Milline kokkupuude varem Astangu keskusega oli?

Mitte ühtegi. Ma isegi ei teadnud sellest kohast.

Mida Astangule tulles teada said, mis Sind üllatas?

Üllatas see, et siin antakse noortele võimalus edasi õppida pärast põhikooli ja veel selliseid erialasid nagu puit või kokandus. Need ei ole sellised lihtsad, kus voolid midagi paberist välja, vaid tõsisemad erialad.

Millega Sind õppijad on üllatanud?

Pealehakkamisega. See võib olla ka sellepärast, et õpperühm on väike ja kõikidele jagub tähelepanu. Kui kaks õppijat läksid praktikale, siis praktikakoha kokad ütlesid kohe, et hoopis teistsugused võrreldes tavanoortega –hakkajad ja kuulavad, mida räägitakse. Nad ei ole ka ära rikutud liigsete ootustega, tunnevad ennast üsna vabalt ja on selle võrra avatumad.

Kuidas Sa ise oma valikuni jõudsid? Miks otsustasid õppima minna just kokandust?

Mul oli kaks varianti - IT või kokandus. Mul oli hea tuttav, kelle toidud olid väga maitsvad ja alati, kui talle külla läksime, oli mõnus olla – toit oli hea ja meel oli hea. Kõik sobib hästi kokku ja mõtlesingi, et võiks õppida kokandust. Siis õpid, kuidas süüa teha ja seda läheb ka kodus vaja. Suur boonus on, et saad sellega pere ülal pidada.

Mille poolest erineb restoranis töötamine meie õppeköögis töötamisest?

Siin on lähenemine teistsugune - pead leidma tee õppijani ja sel teel peab olema võimalikult vähe kive. Erinevus on ka selles, et restoranis olen suhteliselt range, aga siin õpin, kuidas läheneda empaatiliselt ja rohkem pean selgitama. 

Astangu Keskuses oli Sul esimene kokkupuude toevajadusega noortega. Kuidas kohanesid?

Alguses oli veidi harjumatu. Minu jaoks oli võõras juba see, kuidas nimede meelde jätmiseks pidime nimemängu mängima. Praegusel hetkel näen, et nad on ikka päris tublid ja täiesti tavalised, nagu kõik teisedki noored.

Kas üheaastane abikoka õpe on Sinu meelest piisav?

Suurem rõhk peaks olema praktilisel poolel. Kui kandideerid tööle, küsitakse, mida oskad praktiliselt teha, mitte seda, mida tead. Kui üks aasta on juures, saab natuke rohkem praktilist osa sisse tuua. See annab noorele kindlust juurde ja läheb ka kindlamalt tööle. See muidugi sõltub palju ka isiksusest ja mõnele võib üks aasta piisav olla. Näiteks praegu saavad paar õppijat abikokana juba hakkama, aga mõnele oleks teist aastat juurde vaja.  

Millega peab üks tööandja arvestama, kui võtab meie õppija endale praktikale või tööle?

Peab arvestama sellega, et ta on ikkagi toe vajadusega. Füüsiliselt saavad hakkama, aga käitumine võib vahel olla natuke teistsugusem. Näiteks kui ühel hetkel tuleb paha tuju, siis sellega peab lihtsalt arvestama. Muidu on nad aga tublid, hakkajad ja neid on lihtsam juhendada. Nad on uuele palju vastuvõtlikumad ja ka vaade elule natukene teistsugusem.

Oled peaaegu ühe õppeaasta juba Astangu Keskuses õpetanud ja oskad asju vaadata rohkem avatud tööturu vaatest. Kas on midagi, mida õppekavas tuleks muuta?

Praegu on veel liiga vara öelda, sest püüan alles kogu süsteemist aru saada. Praegu lihtsalt vaatan, kuidas eksameid tehakse ja milliste oskustega õppijad siit edasi lähevad. Üks ring on vaja ära teha, siis oskan hinnata, kas eksamid on sobilikud ja omandatud oskused avatud tööturu jaoks piisavad ning kas midagi peaks natuke teistmoodi tegema.  

Kas meie õppijatel on karjääri tegemise võimalus, näiteks saada ühel hetkel peakokaks?

Kindlasti on, see on ju inimeses endas kinni. Igaühest saab keegi. Alati ei pea peakokaks saama, võib ka direktoriks või kellekski muuks saada. Kui tahe on olemas, siis ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks mitte minna ja teha, ükskõik, milline sa ei oleks, kui selleks võimed on. Sellest piisab.

Kas sa soovid lõpetuseks veel midagi välja tuua?

Astangu Keskuses on hea võimalus õppida, kuna siin on vähe õppijaid ja tähelepanu igale ühele on hästi suur. Kui mina õppisin, oli klassis üle 20 inimese ja klassi peale üks õpetaja. Rohkem tähelepanu said need, kes olid nõrgemad. Aga tugevamad... me küll tegime, aga tundsime, et võiks keegi veel olla kõrval. Väike tugi oli puudu, aga siin Astangu Keskuses saab seda tuge päris palju. Kui noor on huvitatud ametist ja edasi tööle minekust, siis selle saab siin päris korralikult kätte.