Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Prindi lehekülg

Õppijana alustanud IT õpetaja Raido Sirvi on usaldanud elu antud võimalusi

25.06.2021

IT õpetaja Raido juhendab õppijat

Päev enne keskkooli lõpuklassi minemist õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Raido Sirvi sõnul on kõik tema elus läinud nii nagu minema on pidanud. Ta on usaldanud võimalusi, mis tema teele sattunud ning see tõi ta õppima Astangu Keskusesse arvutiteeninduse erialale. Pärast lõpetamist aastase pausi järel naasis juba õpetaja rollis. Selles ametis on ta nüüdseks olnud juba 10 aastat.

Milliste mõtetega alustasid oma teekonda Astangul 2006. aastal õppijana?

Alguses tekitas mulle muret teadmatus, kuidas ma üksi hakkama saan. Olin toona suhteliselt arg ja kartsin kodust välja tulla, sest minu kõrvalabi vajadus oli päris suur ja sõltusin väga palju pereliikmetest. Mul tekkis ärevushäire seoses üksi jäämise ja abitu olemisega. Mäletan, et õpilaskodusse tulles pidi uks alati veidi avatud olema, et oleks n-ö pääsetee ja saaksin kohe abi kutsuda. Aga esimestel päevadel siin olles sain aru, et minu mured olid asjatud ning olin kohas, kus on toredad inimesed, kes aitasid ja kelle abiga sain väga hästi hakkama.

Ajapikku kadus ära ka hirm üksi jäämise ees. Sellega oli raskeid aegu ja kohati ketras päris suureks, kuid see läks üle tegutsedes. Kui oled rakendatud õppimise või muude erinevate asjadega, siis pole ka aega neid mõtteid mõelda.

Millised olid tulevikumõtted Astangule tulles?

Et tuleks eluga edasi minna ja mingeid teadmisi juurde hankida. Arvuti oli see, millega oma tulevik siduda ja seetõttu valisin arvutiteeninduse eriala. Astangul õppimine oli rohkem eneseleidmise aeg, eriala omandamine pigem teisejärguline. Palju tähtsam oli iseseisvumine, julgemaks muutumine. Hakkasin rohkem ise asjadega toimetama ja võimalusi leidma. Muutusin enesekindlamaks.

Aga minnes?

Minnes oli veel natukene peata aeg. Õppimise ajal oli koormus väga suur ja selle kõrvalt toimetasin lastekas.ee veebilehte. Lõpetamise ajaks olin üsna väsinud ja kuna peale tuli majanduskriis (2009-2010), siis võtsin aastakese mõtlemispausi. See kulus igati ära.

Siis hakkasin mõtlema, mis edasi. Juhuslikult leidsin ühe koolituse kaudu endale uue töö ja hakkasin haldama Epp Maria Kokamäe veebilehte, mida teen nüüdseks juba 10 aastat. Mõtted hakkasi liikuma ka edasi õppimise suunas ja ühe aasta otsisin pingsalt. Vaatasin IT-d, kuid see oli päevane õpe, mis ei sobinud. Siis leidsin Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogika eriala, kuna sisaldas üsna palju IT alast enesetäiendamist.

Samal ajal jäi haigeks Astangu Keskuse IT õpetaja ja mind kutsuti teda asendama. Sealt tekkis mõte, et miks mitte siis õpetaja ametit edaspidigi proovida. Kevadel olin asendusõpetaja keskuses ja samal ajal kandideerisin Tallinna Ülikooli kutsepedagoogika erialale mõttega, et sügisel alustan tööd Astangu Keskuses arvutiõpetajana.

Mis tunne oli tagasi tulla ja siis juba teises rollis?

Alguses oli hirmutav ja mõtlesin veidi üle. Valmistasin esimesteks tundideks kõik ilusti ette ja siis kippus see tund minema natukene vuristades. Materjali justkui oli, aga siis vaatasid, et oh my god, 20 minutit on tunnist läinud ja mul hakkab materjal otsa saama, mis nüüd saab. Hästi suur komistuskivi oli ajaplaneerimise oskus, millega ma arvestada ei osanud, kuid ajapikku tekkis sisemine rahu – võtsin asju rahulikult, kuhugi ei olnud kiiret ja suhtlesin õppijatega. Ei olnud enam nii, et vuristad klassi ees kõik ette ja siis on kõik hästi. See kogemus tekkis ajapikku.

Teadsid kohe, et teed midagi teistmoodi võrreldes oma õppimise ajaga või leidsid oma stiili?

Pigem leidsin oma stiili. Mulle meeldib asju vaadata läbi huumori, seda nii klassis kui mujal. Loomulikult peab sellega ettevaatlik olema, eriti Astangu sihtgrupiga. Meie õpilased ei saa alati naljadest aru nii nagu ma neid tegelikult mõelnud olen. Tihtipeale, kui midagi ütlen või teen, siis hiljem ütlen järgi, et see ikkagi oli nali. See on ka nende jaoks harimise koht, et kõik ei ole alati tõsine ja tuleb vahet teha, kas inimene teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Huumor kõnetab mind ja olen aru saanud, et tajun õppijaid päris hästi. Tajun, kui ma ei saa õpilast sundida ja pean distantsi hoidma. Kui ta on omas kapslis, siis ta on kapslis. Ma ei ütle, et nüüd hakkad tegema ja kõik. Selline õpilaste tajumine on ajaga tulnud ja see on hästi oluline.  

Kui palju on õppijad aja jooksul muutunud?

Päris palju. Kui mina siin õppisin ja esimest aastat töötasin, oli majas väga palju ratastoole. Mäletan, et lifti oodates võis teinekord järjekorras olla korraga 10 ratastooli. Nüüd on ratastoolis liikujaid väga vähe, kuid sellevõrra rohkem vaimse tervise muredega õppijaid.

Internetis olemine on samuti õppijaid palju muutnud, sest nad on harjunud olema inglise keelses maailmas ja see keel tuuakse üle eesti keelde. Muigama paneb just tõlked ja kõnepruuk - kui midagi küsid, siis ütlevad, et tunduvalt või kaenlaaluste asemel ütlevad õlaalused. Nad tihtipeale räägivadki inglise keelt ja sageli on nii, et küsid eesti keeles ja saad vastuse inglise keeles. Näha on, et kogu nende mõttetöö käib inglise keeles, kuigi on kogu elu Eestis elanud ja õppinud. Eesti keel on kujunenud pigem teiseks keeleks.

See on sundinud ka lähenemist ja metoodikat muutma?

Natuke rohkem peab mõtlema õppija enda peale, kus on tema piirid. Kui räägime kutseõppest, siis ka neil on vaja oma asjad ära teha ja panna teda mõtlema, miks tal need asjad on tegemata. Samas on seal omad takistused ja tuleb mõelda, kuidas rohkem tuge pakkuda ja mitte tekitada sellist survestamise tunnet.

Sa oled ka kogemusnõustaja, kuidas sellesse rolli sattusid?

Astangu Keskus koordineeris kogemusnõustajate koolituse projekti ja nii see info minuni jõudis. Mõtlesin, et miks mitte. See oligi vist esimene kogemusnõustajate grupp, kes välja koolitati. Nüüdseks on kogemusnõustajate väljaõppe õppekava maht suurem, kui varasem, seetõttu käisin eelmisel sügisel ka täiendkoolitusel, et viia oma professioon kooskõlla hetkel kehtivate nõuetega. Ametlikult olen kogemusnõustaja olnud umbes 4 aastat. Aga nõustatavaid on mul olnud siiski vähe, mis on tegelikult üsna hea, sest töökoormus on suur ja pidevalt ei jaksaks.

Kas seda kartust ei ole, et teist inimest nõustades satud ise raskustesse?

Sõltub sellest, kui sisemiselt katki sa ise oled. Teemadest rääkimine toob jälle päevakorrale enda nukramad mälestused õnnetusest ja keerukamatest aegadest. Samas, kui enda elus on hetkel hästi, siis see ei morjenda.

Sul on toetav pere ja lapsed?

Jah, suurim tugi on pere poolt. Nemad annavad positiivse emotsiooni, samas loomulikult ka muret. Just lapsed, kelle nimel elada ja näha neid kasvamas, aidata neil kasvada.

Tuuritad nendega ringi...

Jah, olen nendega väiksest saadik sõitnud. Alguses oli üks ühel ja teine teisel põlvel, kuid nüüd ei mahu ära ja mõlemad seisavad taga püsti. Seal nad suudavad ka riidu minna, kes võtab rohkem ruumi. Kohati mõtlen, et võibolla see ei ole kõige parem ja muutuvad laisaks. Kui kuskil käime, siis nad ripuvad pigem tooli küljes kui kõnnivad.

Kes või mis Sind innustab?

Kõige enam innustab pere. Ja mitte ainult naine ja lapsed, vaid ülejäänud pere: ema, isa, õde ja vend. Innustab ka soov midagi ära teha, võtta vastu uusi väljakutseid ja saavutada midagi uut. Olgu see siis materiaalne või mittemateriaalne. Kasvõi pingutada selle nimel, et lastel oleks hästi, nad ei peaks millestki puudust tundma ja neil oleks võimalusi.

Kas oled teinud õigeid valikuid?

Kõik on läinud nii nagu on minema pidanud ja vahel kohe ongi selline tunne, et elus on hästi vedanud. Asjad on mulle justkui sülle jooksnud ja olen kasutanud kõiki võimalusi, mida on pakutud. Kasvõi see, et ma pole kunagi pidanud tööd otsima ega kuhugi kandideerima. Kõik need võimalused on elu ise mu juurde toonud.

Oled usaldanud elu ennast ja elu poolt anud võimalusi?

Just. Olen tähele pannud, et kui asjad juhtuvad, siis nad peavadki juhtuma. Kõik on kuidagi klappinud ja vahel mõtlen, et keegi justkui istub õla peal ja hoolitseb mu eest.

Mis Su tuleviku mõtted on?

Mulle meeldib see töö, mida teen ja seltskond, kes Astangul on. Töökaaslastest on mulle samuti väga palju tuge ja ka tulevikus tahan Astanguga seotuks jääda. Kui elu toob mulle mõne võimalused, küll ma sellest siis kinni haaran.