Meie keskuse päris esimene noortevahetus

02.07.2024

Kui alguses noortevahetuse ideega välja tuldi, tundus see ehmatavalt suur amps. Aga nii on see teadupärast tundmatute tegevustega tihtilugu. Noortevahetusel on suur roll osalejatel endil ja juhendajad vaid suunavad. Kõiki tegevusi planeerivad ja viivad läbi noored ise, õppes see ju päris nii ei käi.

Kõige utoopilisem tundus sobiva partneri leidmine, see aga läks tänu Kai Rakule (sotsiaalset toimetulekut toetava õppesuuna juht) ootamatult lihtsalt. Kai kohtus nimelt ühel Taanis toimunud koosviibimisel Autismo Sevilla organisatsiooni esindajaga ja vahetus saigi kokku lepitud. Ka Astangu-poolsete juhendajate leidmine läks väga sujuvalt ja kedagi pikalt veenma ei pidanud - siin on ikka võrratud kolleegid!

Tegevuste planeerimine ehk päevade kondikava kokkupanek oli keeruline just koostööd puudutavas osas - nimelt ei olnud hispaanlaste poolt tulemas juba koos toimetav grupp, vaid sinna juhtusid kandideerimise teel noored, kes üksteist varem ei tundnud. Seega, eestlased - entusiastlikud nagu ikka - tegid planeerimisel suurema osa tööd ise ära. Minu üllatuseks pakkusid noored välja enamuse tegevustest ja olid valmis panustama palju rohkem, kui oleksin iial lootagi osanud. Mida lähemale kohtumise aeg jõudis, seda suurem närv sisse tuli. Kai ütlemine, et miski ei lähe kunagi päris nii nagu planeeritud, ühtaegu rahustas mind ja samas pani muretsema. Nagu ennustatud, nii ka läks.

Juba esimese õhtu tegemised lendasid pea peale, kui külaliste lennuk hilines 4 tundi. See tähendab, et nad jõudsid Astangule kohale alles pärast keskööd. Muidugi hakkas venima ka esmaspäevahommikune tutvumiskohtumine. Esmaspäev oli vist kõige raskem päev minu õppijatele. Nemad olid omaenda õpilaskodus, aga miski ei läinud nii nagu tavaliselt - päevad olid väga pikad ja teisest kultuurist noored erinevad - mugavustsoonist tuli välja astuda sageli. Kui eestlaste inglise keele oskus oli väga hea, siis hispaanlastest aru saada oli kohati raske. Mõned said sellega paremini hakkama kui teised ja kui aus olla, siis mina ise olin ka päris närvis. Natuke liigagi.

Järgmised päevad läksid juba libedamalt - noored kohanesid ja meie ise ka. Ainus võimalus oli võtta asja rahulikult. Kui algselt pidime kokku  saama hommikul kell 9:00, siis arvestada tuli, et enne poolt kümmet ei toimunud miskit. Pärast lõunat oli asi veelgi hullem. Kella kahene väljasõit algas tavaliselt 14:40 või isegi 15:00. Hispaanlaste elurütm on ikka midagi muud kui meile harjumuspärane. Samas paneb mõtlema, kas meie muretsemine ja kiirustamine on ikka tervislik?!

Tegevusi sai nende päevade sisse mahutatud mitmeid, kuid kahjuks ei olnud meil piisavalt tublisid fotograafe. Mõned meeldejäävamad jäädvustused siiski:

• Yeti tahvlist (55’’ tollist Androidil põhinev tahvelarvuti, mis on varustatud YetiCare tarkvaraga) olid külalised suures vaimustuses ja avastasid seda rõõmuga
• Geopeitus Tallinna vanalinnas

• Õhtusöögid väljas

• Filmiõhtu snäkiga (ajal, kui juhendajad läksid ise hoopis Tallinna avastama)

• Jalutuskäik Keila-Joal ja selle pargis. Üks hispaanlaste juhendajatest arvas, et see ongi meie metsik loodus ;). Meie õppijad said aga tunda, mida tähendab turistidega liiklemine… palju, palju ootamist!

• Kliimateemaline töötuba

• Prügi koristamine Astangu Keskuse kergliiklustee lähistel, kotid täitusid ülikiirelt.

• Viimane õhtu oli lõpupidu meie väga väsinud noortega, kes unistasid koju saamisest.

Kokkuvõtteks oli nädal täis naeru, uusi teadmisi, tegevusi ja maitseid, enda mugavustsoonist väljatulekut ning iseenda tundmaõppimist. Juhendajad nautisid üksteise seltskonda. Nii tore on rääkida inimestega, kes teevad sarnast tööd teises kultuuriruumis. Tõdesime jällegi, et Eestis on rohkem toetavaid teenuseid kui Hispaanias, kus see sõltub tihti vanemate rahakoti suurusest (ja seal ei pidanud elu üldse nii rõõsa olema, kui meie meedias paistma jääb).

Aitäh kõigile, kes meid sellel teekonnal toetasid! Eriti abikoka ABK eriala õppijat Kaarlit, kelle abivalmidusest ma olin lihtsalt võlutud!

/Vanemõpetaja Liisbet Tern/