Kevadise distantsõppe valud ja rõõmud tugispetsialisti pilgu läbi

03.02.2021

Distantsõppe läbiviimine erivajadusega õppijatele oli COVID-19 eelsel ajal justkui midagi võimatut. Seda meelt oli ka sotsiaalset toimetulekut toetava õppesuuna juht ja õpetaja Kaire Lattik, kel täitub augustis 25. tööaasta Astangu Keskuse tugispetsialistina. Ühtäkki aga seisid kõik haridusvaldkonna töötajad silmitsi olukorraga, kus valikut ei olnud ja võimatu tuli teha võimalikuks. Käisime Kairelt uurimas, kuidas tema võimatu võimalikuks tegi ning millised tarkuseterad sellest perioodist endale korjas.

Sel kevadel läksid kõik koolid üle distantsõppele, sealhulgas ka Astangu Keskus. Mis mõtetega Sina sellele vastu läksid?

Mõtlesin, kuidas me kõik hakkama saame. Olime juba varem Astangul rääkinud, mis saab siis, kui distantsõpe tuleb ka meile. Ma ei olnud väga veendunud, et meie õppijad sellega hakkama saavad ja polnud veel selge, kuidas see peaks käima.

Kuidas õppijad sellesse suhtusid?

See juhtus nii kiiresti ja arvan, et nad ei osanud mitte kuidagi suhtuda. Esialgu oli vaheaeg ja siis lisavaheaeg. Selle kahe nädala jooksul saime korraldada oma asjad niimoodi ümber, et kõigepealt pidasime õpetajatega nõu ja siis saime veebi teel õppijatele/vanematele selgitada, kuidas kõik toimuma hakkab.  

Kuidas korraldamine läks?

Mul vedas, sest minu rühmas olid õppijatel head ja toetavad vanemad ning toimiv tugivõrgustik. Vanemate kaudu selgitasin, kuidas koduõpet või distantsõpet hakkame korraldama. Olime pidevalt ühenduses - kõik vanemad lugesid meile ning edastasid õppijatele päevaülesanded, vajadusel helistasime. Esialgu ei olnud kellelgi täit teadmist, kaua selline olukord kesta võib ja valmistusime õppima nädal korraga. Alguses nädal, siis teine ja juba tuli kolmas... Lootsime, et maiks on läbi, kuid kõik läks vaikselt edasi ja kokku tuli kaheksa nädalat koduõpet.

Kui vanemaid ei oleks vahendajana kõrval olnud...?

Kui ei oleks olnud vanemaid kõrval, kes neid oleks turgutanud ja aidanud, siis ma ei oska öelda, kuidas oleks kõik läinud. Seda on raske tagantjärgi arvata. Kõik ei käinud läbi vanemate - kasutasime õppijatega otse suhtlemiseks Messengeri, see oli nende jaoks uus kogemus- teha õpetajaga videokõnesid ja saata pilte.

Vanematega samuti?

Vanematega ka ja tegelikult oligi lahe see, et mõni vanem õppis ise Messengeri kasutama. See oli uus ja huvitav kogemus. Kasutada tuli erinevaid variante, sest ühel õppijal ei olnud pere ühisel otsusel Messengeri.  Tema puhul käis kõik läbi ema Messengeri. Aga ülejäänutega käis ikkagi otse suhtlus.

Kuidas toimus õppe ümber korraldamine? Mida teistmoodi tegid?

Päris korralikult tuli ülesandeid ette planeerida. Pidin mõtlema kõik samm-sammult läbi - kuidas selgitada, et teised inimesed saaksid aru, mida ma tahan öelda ja oleks ka tulemuslik. Kohandasin ka ülejäänud tundide ülesanded ning panin plaanid lihtsamasse keelde, osa teksti võtsin maha ja juurde lisasin pilte. Koduõppe nädalaplaan oli kolm-neli lehekülge pikk ja sisaldas kõike, mida nädala jooksul tegema pidi.

Vanemad said nädalaplaani kätte eelmise nädala reedel, mis andis neile võimaluse aega planeerida ja õppijatele varem tutvustada, mida teha tuleb. See toetas kõiki. Ühes päevas oli üks või kaks erinevat tegevust, mida õppija pidi ära tegema ja iga ülesande lõpus pidi saatma tehtud tööst pildi. Võis saata pilte või video ülesande tegemisest. Tulemus oli päris äge. Alguses pelgasin, kuidas tagasiside hakkab tulema – kas hakkavad üldse tegema või ei. Sain ka aru, et õppijad vajavad vanemate toetust päris palju ja ma ei saa määrata, millal vanemad nende kõrval olema peavad. See aga tähendas, et mõnikord sain ülesande vastuse kätte hommikul hästi vara või siis pool kaksteist õhtul ja siis nad soovisid kohe teada, kas sain pildi kätte. Nii et Messenger pidi kogu aeg sees olema.

Kuidas tulid lapsevanemad uue elukorraldusega kaasa? Kas vastuseisu ei olnud?

Meie rühmas ei olnud tõesti mingit vastuseisu. Pigem mõni isegi rõõmustas pärast, et näe, sai koos noorega aega veeta. Pärast kahte nädalat tuli isegi tellimusülesanne: kapikoristus. Vanema palvel seda ei tehtud aga koduõppe ülesandena tehti see kohe ära.

Vanemad olid hästi tublid ja toetasid õppijaid väga hästi. Ka õppijad olid hästi tublid. Mind rõõmustab see siiamaani, et nad kõik need kaheksa nädalat vastu pidasid ja kõik ülesanded tehtud said.

Kui rääkida päevast, kas ülesanded andsid nädala või päeva kaupa?

Andsin igal reedel järgmise nädala plaani iga päeva kohta eraldi. Iga päev oli erineva oskuse päev, näiteks praktilise oskuse päev, kunstipäev, loovtegevuste päev jne. Plaanis oli iga ülesande täpne kirjeldus: mida peab tegema, milline peab olema tagasiside ja kellele antud. Kõik oli hästi täpselt kirjas. Tunniplaanide või nädalaplaanide kohta ei olnud küll mitte ühtegi kahtlevat meili ega telefonikõnet. Kõik läks väga hästi. Minu rühma õppijad tegid oma ülesandeid iga päev usinasti vastavalt plaanile.

Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem?

Silmast-silma kontakti puudumine ja et ei olnud otsest juhendamise võimalust. Tegelikult ma ju ei saanud muud teha, kui anda ülesanded kätte ja oodata tagasisidet. Me kõik tundsime puudust koos ühes ruumis olemisest, koos õppimisest ja üritustest. Lõpunädal läks nii, et õppijad ei saanud isegi rühmana kokku tulla, vaid käisid ükshaaval tunnistusel järgi. Sellest oli hästi kahju, sest nad tahtsid üksteisega veel koos olla. Mõned hakkasid Messengeris omavahel suhtlema.

Mida õpetas distantsõpe Sulle?

Õpetas tulevikku vaatama. Ülesanded mõtlen rohkem samm-sammult läbi ja samuti eesmärgid miks neid ülesandeid teha on vaja.

Üksikuid päevi või nädalaid koduõpet?

Ma arvan, et nädal on maksimaalne. Siis suudab õppijale selgeks teha, mida nende käest ootame ja kuidas teha. Nädala möödumisel tahavad nad tulla tagasi ja olla juba päris õppeprotsessis sees, sest õppida koos on parem ja turvalisem. Neid tegevusi, mida siin keskuses teeme, on kõiki keeruline koju üle viia.  

Suureks plussiks oli see, et vanemad nägid, kui vähe nad tegelikult on kaasanud õppijaid kodustesse olmetöödesse. Isegi kui kunagi prooviti kaasata, siis on lõpuks käega löödud. Aga praegu ülesandeid koos tehes saadi rohkem aru, kuidas ja kui palju peab juhendama. Kogeti seda, et peab rahulikult selgitama ja olema kannatlik. 

See õpetas ka vanemaid?

See õpetas ka vanemaid. Nad nägid, et see ei ole nii, et lähen ja näitan lihtsalt pesumasina poole. Et peab ikka samm-sammult näitama, kuidas teha tuleb ja nii mitu korda järjest. See on selline lihtne variant. Pluss oli kindlasti koosveetmine ja koostegutsemine ning kogemus, et tegelikult saab hakkama küll, ta lihtsalt alati ei viitsi.

Milles õppijad sind kõige enam üllatasid?

Kõik üllatasid sellega, et hakkasid kasutama Messengeri ja tegid kõik ettenähtud ülesanded ära ning saatsid ilusti tagasisidena pilte. Olin valmis selleks, et pean hakkama kellegagi vaidlema või peale käima, aga ei pidanud seda õnneks tegema.

Mida oled muutnud kontaktõppes võrreldes distantsõppe eelse ajaga?

Esiteks õpivad õppijad arvutiõpetuses paremini tundma oma telefoni funktsioone. See on pigem nutiseadme õpetus, et oskaksid saata pilte, filmida ja teha kõike seda, mida koduõppel on tarvis.

Teise asjana olen kohandanud ülesandeid selliselt, et neid saaks teha ka kodus olles. Terve sügis on möödunud teadmises, et olukorrad muutuvad päevapealt ja saime valmistuda rohkem ette. Andsin sobivad töölehed varakult koju kaasa, et vältida olukorda, kus õppija hiljem ütleb, et mul ei ole meili või printerit ja ma ei saa ülesannet teha. Näiteks nüüd puidutöös said nad koju kaasa pannilabida tooriku lihvimiseks ja lihvimispaberi. Lihtsam on siis, kui ollakse juba mooduli lõpus, saab jätkata asjadega, mida on juba harjutanud.

Kõige keerulisem on praktiliste asjadega, mida ei saa kodus üldse teha. Näiteks kangastelgedel kudumine, see on veel väljakutse.  

Kuidas võtaksid ühe lausega kokku distantsõppe kogemuse?

Huvitav kogemus. Ma ei arvanud, et sellist asja on üldse võimalik tulemuslikult teha. Ma olen ju Astangul pikalt töötanud ja selline kogemus puudus täielikult. Seni olime muretsenud, et mis saab õppetööst siis, kui õpetajad lähevad koolitusele või õpetaja jääb haigeks. Nüüd selgub, et õppijatel on täiesti võimalik teha  ülesandeid kodus ja keegi ei kannata. Uued ajad, uued võimalused.