Keskuse direktori lõpuaktuse kõne

19.06.2026

Kallid õpilased, lapsevanemad, lähedased,
Kallid töökaaslased,

Oleme jõudnud millegi lõppu. See on meie Astangu Keskuse 2025/2026. õppeaasta lõpuaktus. Aga see on kindlasti ka uute tegemiste alguspunkt.

Olen täna siin selleks, et öelda teile kõigile midagi väga lihtsat. Kohe alguses, et meelest ei läheks. Elus on ikka nii, et kõige olulisema mainimine kipub argitoimetuste ja arutelude vahel ununema. No näiteks, kallid õpilased, millal te ütlesite viimati oma emale või isale, et armastate teda? Või lapsevanemad, millal te ütlesite seda viimati teineteisele? Loomulikult on see armastus südames olemas, aga selle kõla jääb sageli peitu, ununeb.

Kallid kolleegid, meiega on sageli samamoodi. Me näeme üksteist iga päev, jagame muresid ja rõõme, lahendame koos keerulisi olukordi. Just seepärast jääb sageli ütlemata kõige lihtsam ja kõige olulisem. Et ma hindan sind. Et ma usaldan sind. Et ilma sinuta poleks see kõik võimalik.

Seega, kallid õpilased, lapsevanemad, lähedased ja kolleegid, tahan teile kõigile öelda midagi väga lihtsat.

Aitäh!

See tänu pole materiaalne, aga see on siiras ja tuleb südamest. Ma tahan, et te teaksite: ma olen täna Eestis ja ilma liialdamata ka maailmas üks kõige õnnelikumaid ja rõõmsamaid direktoreid. See, mida teie, kallid õpilased, lapsevanemad ja kolleegid, olete korda saatnud, on midagi imelist.

Kõik koos olete jõudnud siia saali, lõpuaktusele, kus saame tähistada oma töö vilju. Suurima töö siia jõudmiseks on loomulikult teinud noored ise. Ja seepärast saavad täna tunnistuse just nemad ning meie kõik oleme selle piduliku hetke tunnistajaks.

Lubage mul nüüd anda enda isiklik vaade, kuidas me siia kõik koos üheselt oleme jõudnud.

Esiteks. Üks olulisemaid väärtusi siia jõudmisel oli see, et me hoolisime üksteisest. Õpetajad ja tugispetsialistid hoolisid õpilastest ja peredest, õpilased omakorda õpetajatest ja tugispetsialistidest. Lapsevanemad, teie hoolisite oma lastest ja usaldasite nad Astangu Keskuse hoolde.

Kallid õpilased, väga oluline oli, et hoolisite kursuskaaslastest ja kaasõpilastest. Loomulikult tuli õppeaasta jooksul ette ka riidu ja teravaid sõnu, aga seda juhtub ka kõige paremates peredes. Kui hoolitakse, saab alati ära leppida ja edasi minna.

Just see hoolivus paistis eriti välja meie KT ja Kuva rühmadest.

Kuva I: Astangu pere jääb teid mäletama kui osavõtlikku ja parajalt rahulikku rühma, kus jagus küllaga nii huumorit kui ka töökust. Teis oli alati olemas pealehakkamise entusiasm ja abivalmidus, mis tegi rõõmu nii teile endile kui ka kogu Astangu perele.

Kuva II: te olite rahulik ja vaikne rühm ning ülesandeid eelistasite täita keskendunult ja kiirelt. Teie rühma koostöö väljendus üksteisega kaasa kulgemises, milles rakendasite ka silmapaistvaid digijulgeid oskusi ja humoorikaid, kuid tabavaid lahendusi.

Kuva III: loovad ja nutikad lahendused ideest teostuseni olid just teie, Kuva III rühma pärusmaa. Olite hoolivad, teiste vajaduste märkajad ja suurepärased argumenteerijad. Igaüks teist oli nii isemoodi ja seda imetlusväärsem oli teie sõbralik ühtsus.

KT: Teid iseloomustas sõbralikkus, abivalmidus ning oskus üksteist toetada. Just teie nägite iga päev, et hoolivus pole suur sõna, vaid väikesed teod - ulatatud käsi, hea sõna, kohalolu siis, kui keegi seda vajas.

Teine väärtus, mis meid ühiselt siia tõi, oli koostöö.

Koostööd ei õpita raamatust ega loengus, seda õpitakse köögis, töökojas ja praktikal, kõrvuti teistega. See tähendab oskust näha, et minu töö on osa millestki suuremast ja et teise edu ei vähenda minu oma, vaid tugevdab seda. Just koostöös õpime arvestama üksteise erinevustega ja jõuame koos kaugemale, kui iial üksi suudaksime.

See väärtus paistis eriti välja meie abikokkadest ja abipagaritest.

Abikokad: teid iseloomustas toetav ja üksteise erinevustega arvestav rühm. Õppeaasta jooksul tegite märkimisväärse arenguhüppe nii erialastes oskustes kui ka isiklikus kasvus, kasvasite enesekindlamaks ning õppisite paremini tundma nii iseennast kui ka teisi. Soovin, et see uudishimu püsiks teid saatmas ka edaspidi.

Abipagarid: teie olite Astangu vaikne taustajõud, kes toimetas isekeskis ja toetas teisi ilma eriliste tänuootusteta. Tore oli näha, et tulite kooli suure õpihimuga. Paljud oskused olid teil juba olemas ja õpetaja roll oli pigem näidata, kuidas neid päriselus rakendada.

Ja siia juurde kuulub üks uhke hetk: abikoka ja abipagari õppijaid jääb saatma Astangu Keskuses esmakordselt toimunud kutsemeistrivõistlus, kus meie õppijad näitasid julgust, pühendumist ja meisterlikke oskusi. Eriline tunnustuse võistlejatele ja nende juhendajatele. 

Kolmas väärtus, mis meid siia tõi, oli julgus.

Julgus katsetada uusi asju, julgus eksida ja siis uuesti proovida. Sest miski uus ei sünni ilma riskita, et midagi ei pruugi esimesel korral välja tulla. Ja just see, kes julgeb eksida, on ka see, kes lõpuks õpib ja edasi jõuab.

See väärtus paistis eriti välja EDGAR rühmast ja KAT-25-st.

EDGAR: teie olite tugeva ja kaugele kostva häälega rühm. Te näitasite üles julgust õppida eesti keeles ning jõudu mitte alla anda raskuste ees. Astuda välja oma mugavustsoonist ja minna vastu sellele, mis alguses tundus raske. See oli julgus selle kõige ehedamal kujul

KAT-25: kui teid peaks ühe sõnaga kirjeldama, oleks see „OOOOOOOOOK". Te olite tõenäoliselt Astangu kõige seltskondlikumalt julgem rühm, kus kõigil oli alati midagi öelda ja draamat jagus rohkem kui mõnes Mehhiko seebikas, sest noh... „skill issue“. Teid iseloomustas hea huumor ja valmisolek oma mõtteid jagada ning leida lahendusi ka keerulisemates olukordades. Üheskoos õppisite arvestama erinevate isiksuste ja tööviisidega ning tegema koostööd ühiste eesmärkide nimel. Maailmale ütlete nüüd julgelt: „TEE UKS LAHTI!“

Neljas väärtus oli iseseisvus.

Iseseisvus tähendab usku, et ma tulen toime. Ma suudan teha valikuid, võtta vastutust ja seista oma jalul. See ei sünni üleöö, vaid kasvab samm-sammult, iga ülesande ja iga ületatud raskusega. Ja täna ma näen teie ees noori, kes on õppinud oma jalul seisma.

See väärtus paistis eriti välja PU24 ja PAT25 rühmast.

PU24: teie rühma märksõnaks olid motivatsioon ja töö. Kõik andsid maksimumi oma eesmärkide saavutamiseks. Seda tõestas ka kutseeksamil saadud kiitus lõputöödele, mis ületasid kvaliteedilt kohati kutseandja sõnul isegi teiste koolide tisleriõppe töid. See oli iseseisvus, mis on välja teenitud tööga.

PAT25: teie kohta võib öelda, et tööd peab tegema, aga ka nalja peab saama. Olgu olukord kui raske tahes, alati leidus keegi, kes mõne huumorikilluga pinget maandas. Just see oskus - teha tõsist tööd ja säilitada seejuures rõõmsameelsus - kannab teid elus kaugele.

Viies väärtus, mis oli abiks siia jõudmisel, oli rõõm.

Rõõm on see, mis annab kõigele mõtte. Ilma selleta oleks töö pelgalt kohustus ja õppimine vaid vaev. Aga kui keegi sind usaldab, kui miski lõpuks õnnestub, kui naer kostab klassiruumist või töökojast, siis sünnib rõõm, mis kannab edasi. Ja just rõõmsa meelega jääb meelde kogu see teekond.

See väärtus paistis eriti välja meie ITS-23 rühmast.

ITS-23: selles rühmas alustas kolm aastat tagasi 12 õppijat, finišisse jõudis neist 10. 9 noormeest ja 1 vapper neiu, kes väärib ilmselt eraldi medalit selle poistekamba keskel ellujäämise eest. Nende kolme aasta jooksul selgus, et teie seas on tulevane zooloog, olümpiavõitja, kunstnik, ajaloohuviline ja mitu vaikset geeniust. Mõni oli väga jutukas, mõni peitis oma oskused kapuutsi alla, aga igaühel oli teisele midagi erilist pakkuda.

Te olite seltskond, kus jagus huumorit, sihikindlust, nutikust ja ka erimeelsusi. Igaüks omamoodi, aga koos üks väga äge rühm. Kolme aastaga kasvas sellest kirjust seltskonnast ühtne meeskond, kes jättis Astangule oma jälje ja seadis järeltulevatele IT-õppijatele lati kõrgele. Nüüd on järgmiste IT-õppijate kord näidata, et teie seatud kõrge lati saab ületada.

Kallid lõpetajad, tulevased Astangu vilistlased,

Täna sulgub üks uks ja avaneb uus. Te olete selle teekonna läbinud julgelt ja väärikalt. Olete õppinud, kasvanud ja saanud tugevamaks, leidnud iseennast ja teineteist.

Ma rääkisin täna viiest väärtusest: hoolivusest, koostööst, julgusest, iseseisvusest ja rõõmust. Need pole sõnad, mis jäävad Astangu seinte vahele. Need on midagi, mille te võtate endaga kaasa. Hoolige üksteisest ja iseendast ka siis, kui meid kõrval pole. Tehke koostööd, sest üksi ei jõua keegi kaugele. Olge julged katsetama ja eksima. Olge iseseisvad, et seista oma jalul ja uskuge, te tulete toime. Ja ärge unustage rõõmu, sest just see hoiab teid püsti ka rasketel päevadel. Need viis väärtust aitavad teid elus edasi, ükskõik kuhu teie tee teid viib.

Uus uks viib teid edasi õppima, tööle, iseseisvamasse ellu. Ja kuigi teekond võib tuua kaasa uusi küsimusi, on teil nüüd kindlam tunne, millega edasi liikuda.

Te olete Astangu Keskuse uhkus. Ja teadke, selle kooli uksed jäävad teile alati avatuks.

Ütlesin alguses, et kõige olulisem kipub vahel ununema. See aga ei unune. Aitäh, kallid lõpetajad, teie pered, kolleegid, et olite osa sellest aastast. 

Rahulikku suve, sooje kohtumisi ja head teed edasi. 

Astangu KRK direkotr Kert Valdaru