Intervjuu 2023. aasta tegevusjuhendaja laureaadi Pille Kasatkiniga

02.07.2024

Aasta tegevusjuhendaja laureaat Pille Kasatkin toetab õpilaskodus elavaid õppijaid igakülgselt nende teekonnal iseseisvama elu suunas. Oma töös peab Pille kõige olulisemaks meeskonnatööd ja pidevat arengut. 

Astangu Keskuses alustas Pille tööd  sotsiaalhooldajana 2008. aastal. Kuigi tal sellalast haridust tol hetkel ei olnud ja keegi seda temalt ka ei nõudnud (ajad olid sellised), läks ta õppima sotsiaalhooldaja ametit Lääne-Virumaa Rakenduskõrgkooli. Teda innustas soov teada saada, mida üks sotsiaalhooldaja tegema peab ning teha seda tööd võimalikult süsteemselt ja hästi. Sisemine vajadus pidevalt ennast arendada ja otsida uusi tegemise võimalusi, viis Pille 2021. aastal Tallinna Tervishoiukõrgkooli õppima tegevusjuhendajaks.

Uurisime Pillelt, mis teeb ühest tegevusjuhendajast hea tegevusjuhendaja ning kuidas õppijad saavad selgeks koristamise, poes käimise või isegi ühistranspordiga sõitmise. 

Mäletad hetke, kui Sinu nimi aasta tegevusjuhendaja laureaadina hõigati välja?

Enne iga laureaadi väljakuulutamist oli väike sissejuhatav jutuke. Kuulasin ja kuulasin ning mõtlesin, et issand, sel inimesel on minuga nii sarnane töö. Läks natuke aega, kui taipasin, et minust räägitakse. Oli natuke külmavärinaid tekitav ja mõtlesin, et miks mina, kui ümber on nii palju toredaid inimesi. Hea tunne oli.

Mis Sa arvad, miks just Sina?

Olene sellele mõelnud ja võib-olla ei piisa tänapäeval tegevusjuhendajaks olemisest enam ainult empaatiast ja sõbralikkusest, vaid pead olema ise pidevas arenemises. Kui ma nüüd ennast olen analüüsinud, siis olen lõpetanud sotsiaalhooldaja kutseõppe Lääne-Virumaal - väga kihvt kool -, ja meie majas oli loomulik jätk minna tegevusjuhendajaks õppima. Nüüd vaikselt õpin koolitama praktikante ja maja tuure läbi viima.

Oled juba loomuselt selline, kes tahab pidevalt areneda?

Absoluutselt, mul hakkaks igav. Tahan kogu aeg midagi õppida ja midagi uut teha.

Milline Sinu töö tegevusjuhendajana täpsemalt välja näeb?

Minu töö seisneb õppijate toetamises, abistamises ja nende suunamises igapäeva tegevustes. Aitan õppijatel leida võimalusi vaba aja veetmiseks ja püüan olla võimalikult loominguline. Ma ei tea kunagi ette, milliseks mu päev kujuneb, ei ole kindlat rutiini. See sõltub nii paljudest asjaoludest.

Mis Sind selle töö juures köidab?

Mulle meeldib inimestega töötada ja meeldib suhelda. Ma võtan õppijaid võrdväärsetena - nad on head kaaslased ja nii tore, kui neil hästi läheb. Isegi pisikesed asjad ja kui neil õppetöös hästi läheb, siis tulevad rääkima ja ütlevad, et ajame juttu.   

Mis teeb ühest tegevusjuhendajast hea tegevusjuhendaja?

Ta peab tegema tööd südamega ja see töö peab talle meeldima. Siis kuidagi iseenesest tuleb see kõik. Ja lisaks sellele peaks olema ka arenguvõimeline, loov tegutseja, uudishimulik.

Sinu töö nõuab head koostööd nii õppijate, rühmajuhendajate, lähedastega jne. Kui lihtne või keeruline on neid koostööd tegema saada, sest inimesed on ju erinevad?

See ei pruugi alati lihtne olla, aga kõigepealt tuleks paika panna eesmärgid, mida soovib lapsevanem, mida soovib õppija ja mida soovime meie. Kui need eesmärgid on paigas, siis on teekond eesmärgini ka lihtsam läbida ja kommunikatsioon on samuti väga tähtis.

Kus Sa näed kõige suuremaid arengukohti?

Kommunikatsioonis näengi. Paljudel ei ole e-mailigi. Telefonisuhtlus on nii ja naa, sa ei saa helistada igal ajal. On väga hea, kui saad lapsevanemaga silmast silma kohtuda. Sellepärast mulle meeldib 1. septembril tööl olla, siis näen emasid ja isasid, kes tulevad ja saan nendega rääkida. Ja kompromissioskus peab ka olema.

Kus tuleb kompromisse tea või kes peavad tegema?

Kõik peaksid vahest natuke tegema, muidu me ei jõua ühise eesmärgini. See ei ole üldse väga keeruline eesmärk, et noor iseseisvuks.

Nagu me kõik teame, siis tänapäeva noori väga hoitud ja ette-taha kõik ära tehtud, sest lapsevanem tahab oma last kaitsta. Kui palju näed selles probleemi?

Olen juba näinud neid õppijakandidaate, kes uueks õppeaastaks tulevad ja nad ongi jälle vati sees hoitud. Aga üks noormees ütles mulle väga optimistlikult, et tema tuleb siia iseseisvat elu õppima ja viis juba esimesel õhtul prügi välja. See oli nii armas. Noored ise tahavad tegelikult.

Kui valmis on lähedased oma lapsest lahti laskma?

Kõik ei ole. Vaatan osasi eelmise aasta õppijaid ja siiamaani ei ole nad iseseisvaks saanud, sest vanemad on nii hoidvad. Samas, ma saan aru, et nad tahaksid, aga ikka nad kõhklevad. On hirm, et mu laps eksib ära, ta ei ole enne sõitnud ja Tallinn on suur linn. Selliseid hirme on kõige rohkem. Noored on ise palju enesekindlamad ja tahavad iseseisvuda.  

Ütlesid, et aitad ja toetad meie õppijaid, aga mis on need tegevused, mis aitavad noorel iseseisvuda?

Tavalised igapäevaelutegevused: toidu valmistamine, pesu pesemine, koristamine jne. Ühine suhtlus ja sotsiaalsus – rühma tegevus, kooskäimine -, tekivad uued suhted ja kontaktid ning see kõik arendab. Ja neil tekib oma visioon, kui nad siin lõpetavad. Neil on juba mõte, mida nad tahavad teha ja kuhu minna.

Meeletult aitab sotsiaalsetele oskustele kui suhtlusele kaasa noortevahetus ja Erasmus+ õpiränne. Näiteks õppija, kes ei rääkinud aasta aega peaaegu midagi, kelle jutuvada oli lõputu sellest, mida ta õpirändel nägi. Suhtles ka kaasõppijatega, mida ta varem ei teinud.

Kui hästi tulevad noored ise kaasa vaba aja tegevustega?

On need, kes tulevad ja need, kes ei tule mitte kunagi. Üldiselt meeldib noortele koos tegutseda. Meie siin õpilaskodus meisterdame hoolega tähtpäevade eel kaunistusi ja kaarte. Kleebime, lõikame, joonistame. Või siis küpsetame koos. Jõudsalt võetakse osa keskuses pakutavatest huviringidest.

Tegevusjuhendajad on need, kes õppeaasta alguses õpetavad õppijaid linnas ühistranspordiga liikumist. Tean, et on vanemaid, kes on kindlameelselt öelnud, et nende laps küll ühistransporti iseseisvalt kasutama ei hakka. Kuidas õpetamisprotsess käib?

Me võtame nad käe kõrvale võtnud ja sõidame koos marsruudi läbi. Kui nad ikkagi tahavad bussis istuda ainult nina telefonis, siis toksan ja näitan, et vaata, siin on Kristiine kaubanduskeskus või et praegu me sõidame Nõmme mäest üles. Anna neile sellistest asjadest märku. Siis sõidame veel ühe korra. Kolmandal korral ütleme, et nii, nüüd lähed sina ja mina ainult kõnnin sinu järel. Siis vaatan, kas ta saab hakkama või ei saa. Lõpuks ütleme, et nüüd sa lähed täitsa üksi, aga tegelikult me ikkagi jälgime veel. Sõidame samas bussis, aga õppijad ei tea ja tegelikult rohkem vaja ei olegi. Mõnele õppijale jääb ühest korrast meelde, aga mõnda peame rohkem jälgima.

Kui palju annab õppijale teadmine, et ta saab üksi hakkama?

Tohutult enesekindlust ja julgust. On õppijaid, kes teavad, et tuleme neid saatma, aga ütlevad, et ei, ära tule, ma saan hakkama. Me usaldame neid siis ja see annab tohutult juurde ja nad on selle üle väga uhked.

Sa käid õppijatega koos ka poes?

Olen käinud ja käin ka edaspidi. Aga tänapäeva mugavuste juurde tagasi tulles, on õppijaid, kes tellivad. Ajad on nii palju muutunud.

Kas õppijad pakuvad ise välja?

Nii ja naa. Vahest on nii, et õppijal raha on, aga ta ei tea, mida selle eest osta - kas limonaadi või krõpse -, ja ta ei ole kunagi ostnud poest toiduaineid, millest midagi valmistada. Siis läheme kindlasti koos poodi. Esialgu teeme ka koos süüa ja hiljem teevad juba ise.

Õppijad peavad ka oma tuba koristama. Kui hea meelega nad seda teevad ja kuidas motiveerid?

Nädala tähtpäev on kolmapäev, siis on meil koristamise päev. Kõik on juba nii elevil ja ootavad seda, et saada oma toa uksele naerunägu. Kui tuba on koristatud, saavad selle. Kui nad on mitmekesi toas, näiteks kolmene poiste tuba, siis on tore vaadata, kuidas nad teevad koostööd. Jagavad ülesanded omavahel ära ja kui me lähme kontrollima, on toas rivis ja seletavad, kuidas midagi tegid. Tõesti, nad on koristamises väga tublid.

Väga vahva on õpetada mõnele poisile näiteks põrandapesu - kuidas hoida moppi käes, kuidas teha ilusaid kaheksaid. Kui nad selle selgeks saavad, on nad päris rõõmsad. Kevadeks on päris käpas.

Kas kodus ka niimoodi koristavad?

Ma loodan, et hakkavad. Võib juhtuda nii, et vanemad võtavad selle rolli jälle enda kanda. Aga meie teame, et tal on need oskused olemas. Paljud tahavadki minna iseseisva elu peale, nad ei taha väga vanematega koos olla.

Kui palju sa näed seda, et see, mis oleme siin õppeaasta jooksul kevadeks saavutanud, kaob ühe suvega?

Päris tihti, aga päris nullist ei pea alustama. Neid peab hakkama uuesti motiveerima, et nad köögis midagi teeksid.

Mis on Sinu jaoks kõige suurem edulugu?

Kui inimene on saanud minna iseseisva elu peale, ta saab iseseisvalt hakkama. Eriti suur rõõm on, kui nad on loonud oma pere. Üks poiss, kes siia IT-d õppima tulles arvas, et elus on kõik jama ja mõttetu ning oli ülbe, aga kolme aasta pärast oli ikkagi tõsine noormees. Võiks öelda, et mees isegi. Lõpetas IT ja töötab praegu päris hea koha peal. Tema maailmavaade on nüüd hoopis teistsugune.

Kuidas mõjutab vanusevahe noortega nende avatust?

Ilmselt ma ei suuda noortega ühte jalga pidada, aga mulle tundub, et nad väga respekteerivad vanakooli inimesi. Ülbet suhtumist ei ole, isegi vastupidi, tullakse nõu küsima ja avatakse ennast.

Kust ammutad oma sisemist jõudu?

Kõige tähtsam on, et oma töö meeldiks. Vabal ajal meeldib käia matkamas, reisida, liikuda looduses, kõndida koos koeraga ja lihtsalt mõtteid mõlgutada.

Kui me räägime nüüd lähedastest, kellel on hirmud lapse vabaks laskmisega ja püüavad iga hinna eest oma last kaitsta. Millist nõu neile annaksid?

Laske nad vabaks. Las nad proovivad ja kui ebaõnnestuvad, las nad proovivad uuesti. Ärge tehke neile kõik ette-taha ära. Andke noortele rohkem võimalusi olla kaasatud kodustesse tegemistesse. Saan aru, et see alguses nõuab palju kannatlikkust, aga hiljem tasub ära.