Harry Gustavson oma läbinägelikkusega toob esile õppijate tugevused
01.03.2023
Dinosaurused on siiski olemas. Selle tõdemuseni on Harry Gustavson oma väärikas vanuses jõudnud ja leiab kindlameelselt, et tema ei taha sauruseks muutuda. Nii jääbki tema Astangu Keskuses oldud ajaks 18 aastat. Selle aja jooksul oleme korduvalt näinud Harryle eriomast oskust märgata õppijate tugevusi ja arendamist vajavaid külgi ning võimet muuta ühest tagasihoidlikust inimesest enesekindel esineja. Nagu ta isegi ütleb, siis tema eesmärk ei ole kellestki näitleja teha, vaid ikka toetada inimese sotsiaalsete oskuste arengut ja igapäevast toimetulekut. Teisisõnu teraapia, mida jäävad taga igatsema nii praegused kui endised õppijad.
Kuigi Harry tegevus paistab enim silma just näiteringi juhendamisega, on ta õppijaid nende arengus toetanud ka muude tundide andmisega: inglise keel, kehaline kasvatus, suhtlemisõpetus, draamatunnid, loovtegevused jne. Astangult lahkub Harry ühelt poolt kerge tundega, sest tema töö on siin justkui tehtud. Teiselt poolt aga jääb tema hinge mure noorte järjest nõrgemaks jäävate sotsiaalsete oskuste ja kergelt alla andmise pärast.
Heietasid mõtteid pensionile minekust juba 2017. aastal antud intervjuus. Mis Sind on kinni hoidnud?
Olen Eesti riigi pensionär juba 14 aastat, selle tõttu olengi saanud endale lubada oma teatritegemise kõrval veel mõne tunnise nädalakoormusega Astangule jäämist. Kui ma Astangule tulin, siis oli siin legendaarne - on küll moesõna, aga tema suhtes õige - ligi 80-aastane matemaatikaõpetaja Veleida Tuutmaa. Siis ma lubasin endale, et kõige austuse juures tema suhtes mina nii kauaks küll ei jää. Muidu äkki murraksingi oma lubadust.
Aga see, mis on mind ikka veel Astangul kinni hoidnud, on õppijad. Kui näen, kui palju neil on puudu sotsiaalsetest oskustest, kaasa arvatud julgus ennast väljendada, siis tunnen, et oma elukogemuse baasil on mul, mida neile jagada. Seega ka nagu missioon.
Mida 18 aastat näiteringi andmine Sulle andnud on?
Oleme 12 korral väga edukalt osa võtnud erivajadustega inimeste vabariiklikust teatripäevast, neist kahel korral, 2012 ja 2016, olime ise organiseerijad. Suurem osa sellest ajast on olnud emotsionaalselt väga stimuleeriv. Näiteringi esinemised olid kuni viimase ajani alati oodatud. Need olid meie pidude kõrghetked, kus õppijad said oma kaaslastele näidata oma kõige paremaid omadusi, kus said kinnitust, et nad suudavad elus rohkem, kui oskasid aimata.
Mõned aastad tagasi lõpetas noormees, kes polnud kunagi julgenud teiste ees suud lahti teha. Lõpuks nõustus ühe rolliga, oli enne etendust nutma puhkemas ja pärast etendust nuttis lahinal, sest koges midagi sellist, mida ei oleks iial lootnud. Nüüd otsib näiteringi, kus saaks jälle ennast proovile panna. Näide päris viimasest ajast: ühe õppija ema oli kevadpeol õnnelik, kui selgus, et tema tütar saab õpinguid jätkata ja siis ka näiteringi edasi jääda. Oli tütre esinemist jälginud pisarsilmil. Milline rõõm, kui lapsed on pärast esinemist õnnelikud ja ootuses, kuidas neil läks.
Tiivad annab kolleegide õlale patsutus ja hinnang peale esinemist, et see oli tõeline teraapia. Lapsevanemate tänusõnad, seda ei ole kunagi liiga palju.
Õpetamine sisaldab endas omajagu ise õppimist. Kuidas Astangu Keskuse õppijad on Sind õpetanud?
Kuna pole kahte ühesugust erivajadustega inimest, pole ka kahte ühesugust õppijat. Siin on palju, mida õppida. Kuidas läheneda mittekuuljatele, kuidas leida ühist keelt autistidega, kuidas kohandada rollid näiteringis vastavalt osatäitjale, aga nii, et välja paistaks, nagu oleks osatäitja paindunud rolli järgi. Ikka nii, et osatäitjas tema kõige paremad omadused välja tuua.
Olen õppinud seda, et erinevalt täiskasvanutest ei ole nendel vahet, kas nad kehastavad inimesi või loomi, reaalelu või muinasjututegelasi. Oluline on suhtlemine. Olen õppinud, kuidas ühte või teist õppijat painutada, aga mitte murda. Mul on praegu tüdruk, kes võib isegi minna hüsteeriasse, kui on vaja katsetada, muuta midagi, millega tema harjunud on või endale selgeks treenis. Aga järgmisel korral tuleb ta ringi nagu ümber vahetatud. Mäluga on probleeme paljudel, aga olen õppinud, et värsstekst jääb palju paremini meelde kui tavatekst. Ka kogelemine kaob selleks korraks.
Sa käid oma näiteringiga ka koolides esinemas ja näiteringe läbi viimas? Kas üldse on vahet, kus ja kellele näiteringi läbi viid? Kui huvi on olemas, siis sära silmades teeb juba iseenesest pool tööd ära?
On vahet küll. Kui tavalisse näiteringi tulevad need, kelle soov on ennast näidata läbi rollide, siis Astangul selline soov pole peamine. Tullakse sageli uudishimust või õpetaja suunamisel ja tihti on tegemist ka küllalt suure lavahirmuga. Ja just nendele ongi näiteringi kõige rohkem vaja, et nad kogeksid avalikku esinemist, õpiksid rääkima valju ja selge häälega, õpiksid tundma emotsioone ja neid väljendama, et kaoks esinemishirm. See on aga sageli esimeseks takistuseks tööturule jõudmisel, kui ei suudeta ennast tööintervjuul piisavalt julgelt avada. Ega kasvõi häda korral abi küsida. Kui nad näiteringis saavad korragi selle tunnetuse kätte, siis ka see on ju tegelikult teraapia.
Muidugi teeb sära silmades ise pool tööd ära, aga kui seda sära pole, tuleb see välja võluda. Siin ongi üks kõige suuremaid stimulaatoreid minu jaoks, kui näed, kuidas õppija areneb. Mõni tuleb ja suudab kohe, aga mõnel võib see aastaid aega. Mul on näiteid hulgana, kus esimestel aastatel halli hiirekesena teistega koos massis oma lauseid ütelnud tüdruk või poiss jõuab äkki nii kaugele, et ilma temata ei saa enam midagi nõudlikumat lavastadagi. See töö vajab järjepidevust.
Mille järgi valid oma tükke?
Oleme kõik need aastad töötanud koos nö vabatahtliku ringijuhiga, kelleks on minu abikaasa. Temalegi on Astangu kujunenud väga koduseks kohaks. Põhiline repertuaar ongi pärit abikaasa sulest. Tal on seni ilmunud kolm näidendiraamatut „Näidendeid koolilasvale“ kaks osa ja „Lustakaid lavalugusid“ täiskasvanutele. Need lood on sündinud tööst erinevate näiteringidega, võimaldavad aga kohandamist, arvestades erinevate vaimsete võimete ja arengutasemega osalistega. Nendes on jäetud palju ruumi improvisatsioonile ja nad annavad võimaluse iga rolli kohandada vastavalt osatäitjale, tuua välja tema tugevad küljed, anda aega arenguks, võimaldavad tekkida eduelamusel. Sellel viimasel ongi võtmetähendus.
Kõrvuti näidenditega oleme üsna palju esitanud ka luule- ja muusikakavasid, seda koostöös lauluringiga või muusikaringiga. Ka selline ringide vaheline koostöö on oluline. Luulekavadel on samuti suur tähtsus osalejate arengus. Läbi luulekava kasvab lavaline distsipliin, et igaüks teab oma kohta. Saame rõhku panna häälele, hääle tugevusele, kandvusele, rütmitajule. emotsioonide väljendamisele, selgele kõnele, rääkimata mälu stimuleerimisest.
Tegelikult pole Astangul näiteringi vaja mitte esinemiseks, näidendite ettekandmiseks, meie eesmärk ei ole kellestki näitlejat teha. Kõik see, mis me näiteringis teeme, on ju teraapia, panus tulevasse iseseisvalt toimetulekusse.
Kas Astangult minnes jääb midagi ka Sinu jaoks hinge kriipima?
Natuke jääb kriipima see, et on tunnetatav õppijate võimete langus võrreldes nende aastatega, mil ma alustasin. Kunagise toimetuleku õpetamise asemel on suund tööturule ja selle tõttu sõel õppijate vastuvõtuks järjest tihedam, et mitte võtta õppima neid, kellest pole lootust tööturule lisa saada. Aga mina tunnen küll vahet. Ja vaevalt Astangu sinna midagi parata saab. Aga parata saab vast selles osas, et rohkem nõuda ja kasvatada õppijates vastutustunnet.
Meie, ka mina ise, püüame suhtuda mõistvalt õppijate probleemidesse, eriti, mis tervisesse puutub, aga tundub, et seda kasutatakse ära. Liiga kergesti jäetakse halva enesetunde pärast kooli või tundi tulemata. On ka õpetajatel tervisemuresid, aga me ei jäta ju sellepärast tundidesse tulemata. Kahjuks on sama tunda ka osa lastevanemate puhul, kus mõnikord isegi koduseid tegemisi peetakse olulisemaks kui kooliskäimist. Ega aita kaasa ka see, kui lapsevanem õigustab mõne õppija keeldumist tunniülesannet täitmast. Ja mõne närviliselt käituva õppija kodusele õppimisele saatmise asemel peaks vaatama, kas selle närvilisuse põhjus just kodus pole.
Mille üle aga kõige enam rõõmu tunned?
Kõige rohkem tunnen aga rõõmu sellest, kui õppija tuleb sulle kurtma oma muresid, kui ta usaldab sind, kuulab sinu nõuandeid. Ka siis, kui ta juba lõpetanud on. Kui endine lõpetaja, kes igatses koolist ära, tuleb aasta pärast ja ütleb, et alles nüüd tunneb, et Astangu oli ikka super koht. Ka siis, kui lõpetamisejärgne kontakt ehk juba liiga koormavaks muutub.
Lõpetuseks, mida soovid õppijatele öelda?
Õppijatele tahaks öelda ikka sedasama, mida ma püüan neile pidevalt nii tundides kui näiteringis sisendada: kuulake kõiki, kuulake kõike, aga mõtelge ise, leidke ise lahendused, usaldage ennast, hoiduge kampaaniatest, otsustage ise. Ja ei tohi karta, et sa ei saa hakkama. Kui ühe asjaga elus hakkama ei saa, siis millegi muuga ikka saab. Ei tohi endale öelda, et ma ei saa, tuleb öelda: ma proovin. Ja kui see on mulle raske, proovin uuesti, kuni see muutub kergeks. Tunneta oma väärtust!
Rohkem Harry varasemast tegevusest saab lugeda 2017. aasta intervjuust.