Prindi lehekülg

Astangu Keskuse distantsõppe kogemus: esimene nädal

08.04.2020

Astangu kaanepilt

Esimene ehmatus on möödunud ning vaikselt hakkab kujunema uus normaalsus. Kindlasti toetas Astangu distants-korraldust vaheaja õige paigutumine ning selle pikendamine kahele nädalale. Seega oleme kõik olnud kaks nädalat kodus distantsõppe alguseks. Täiesti tavapärane on, et lisaks oma tööle tuleb samal ajal olla sööklatädi või lasteaiaõpetaja rollis ning nii mõneski Skype koosolekust jalutavad taustal läbi hommikumantlis elukaaslased, tähelepanu otsivad lapsed või midagi keelatut närivad lemmikloomad.

Omamoodi on õige ka mõte, et kuigi oleme üksteisest kaugel, ühendab eriolukord meid veelgi. Oleme kõik sarnaste väljakutsete ees. Ja mitte ainult meie, siin Astangul, vaid pered, õpetajad ja tugispetsialistid üle Eesti. Rõõm on näha, et sotsiaalmeediasse on tekkinud õpigrupid, kus vahetatakse HEV õppijate koduõppel toetamise ideid ning loodan, et selline ühisjagamine jätkub ka tulevikus.

Samuti on meie õpetajad ja tugispetsialistid saanud peredega lähedasemaks. Mitmed tõdevad, et said eriolukorra ajal õppijate ja perede kohta teada asju, mis tuleksid kasuks ka tavaolukorras. See on kõik meie ühine väljakutse.


Õpetajad

Kui eelmisel, ettevalmistaval nädalal, liikusid emotsioonid lootusetuse tunde ja suure entusiasmi vahel, siis nüüd saab kõike praktikasse panna ja n-ö omal nahal järgi proovida. Õpetajad kirjeldavad, et uus ajastu on küll väsitav, ent põnev.

Saame aru, et oleme oma õppijaid alahinnanud ning kõik, mis enne tundus võimatu, on nüüd olude sunnil, saanud võimalikuks. Õppijad ja õpetajad tulevad distantsõppega kenasti toime ning esimesed tunnid toimuvad. Muidugi, nagu koolitunniski, on neid, kes teevad usinalt kaasa kui ka neid, kes püüavad viilida ning leida võimalusi kõrvale hiilimiseks.

Mis läks hästi?

Õpetajad tunnistavad, et on peredega muutunud palju lähedasemaks – muidugi, nüüd viibime ju virtuaalruumis olles justkui üksteisel külas ning jagame oma muresid ja rõõme. Eriolukorras ikka tekib suurem ühtsustunne.

Ka meie õpetajad pidid liikuma mugavustsoonist välja. Mõni proovis esmakordselt ühemehe kokandussaadet ning enda filmimist tühjas köögis, teine oli sunnitud endale Facebooki kasutajakonto looma, et oma õppijate ja teiste õpetajatega suhelda.

Meie kui Astangu KRK tugevaks eeliseks on rühmajuhendaja ja –tugimeeskonna olemasolu. Rühmade meeskonnad saavad ise teha virtuaalkoosolekuid valides selleks meelepärased kanalid ning seades tunniplaani, ülesanded ning omavahelise rollijaotuse selliselt, et see just sellele rühmale sobiks. Kindlasti on Astangul eelis võrreldes tavakoolidega ka just väikeste õpperühmade vaates – 6-8 õppijaga grupis on paindlikkus kindlasti suurem kui tavaklassides.

Mõned koduõppijad on muutunud aktiivsemakski kui keskuses olles ning mitmed õpetajad tunnustavad õpilasi, kes on valmis nüüd vastutust võtma. On õppijaid, kes ootavad ülesandeid ja igatsevad juba tagasi õppetööle. Muidugi on neidki, kes teevad vähem, ent seda on ka tavaolukorras. Samuti hakkasid need õppijad küsima tagasisidet, kes selle vastu enne huvi ei olnud üles näidanud.

Ka meie viipetõlgid on õpetajatele appi tulnud ning nende abil saavad tunnid tehtud. Õpetaja kirjeldab seda kui armsat kogemust. Samuti algasid just distantsõppe nädalal õppijatel tunnid uue õpetajaga ning seegi läks väga hästi. Õpetaja tegi videotutvustuse ning õppijad võtsid uue õpetaja hõlpsalt omaks. See näitab hästi, kuidas meie keskuse töötajad üksteisele appi tulevad ning leiavad positiivset ka keerulistes hetkedes.

Mis on mured?

Perede võimekus õppija toetamisel on ääretult erinev. On õppijaid, kelle lähedased on samuti kodus ning toetavad õppijat sellel teekonnal, kuid on ka neid, kes olude sunnil ei saa kodus olla või puudub perel rahaline võimekus. Kui lootsime, et pered kodus ikka süüa teevad, siis teekonnal põrkasime ka olukordade vastu, kus söögitegemine piirdus minimaalsega.

Samuti oli vanemaid, kes keelasid õppijal kasutada oma arvuti veebikaamerat või keelasid noorel ise süüa teha või koristada. Lisaks on neid peresid, kes rühmajuhendajate kõnedele ega e-kirjadele ei vasta. On muu emakeelega õppijad, kelle eesti keel arenes juba keskuses, ent kodukeskkonnas on taas vaid oma emakeelele üle mindud ning seetõttu tekivad õppevõlgnevused.

Õpetajad tõdevad, et aeg-ajalt on tunne, justkui oleks neil seitse individuaaltundi korraga. Õppijad tahavad suhelda, soovivad saada tagasisidet ning esitada küsimusi.

Mis on lahendused?

Õpetajad on olnud paindlikud ja loovad. Kui nii ei saa, saab teisiti. Seega on viidud osa õppest teoreetilisemaks. Jõudsime oma tööõppekursustega ka tõdemuseni, et kuna eesmärgiks on tööõpe ning tegevuste harjutamine, siis on olulisim, et õppijad kodus teeksid vähemalt midagigi, kui koristada/küpsetada ei õnnestu. Puiduerialade õppijad meisterdavad puidu asemel paberist ning ka õppijad on loovad – kellel parasjagu paberit ei olnud, leidis lahenduse vanadest tapeedirullidest.

Abiks on tulnud kindel päevaplaan ka õpetajatel. Omaenda lõunapaus tuleb päeva sisse planeerida, muidu võib kodukontori töö kujuneda läbi ööpäeva vältavaks tegevuseks.


Tööhõivespetsialistid

Lisaks distantsõppele on eriolukord mõjutanud ka praktikate toimumist. Arusaadavalt ei taha pered saata oma lähedasi ettevõtetesse, kus liigub palju inimesi ning samamoodi ei soovi tööandjad eriolukorras praktikante võtta. Lisaks sõltub väga palju ettevõtte tegevusvaldkonnast. Kevad on praktikate aeg ning Astangul peaksid praktika läbima 70 õppijat. Praegu on praktikal vaid 11 õppijat, neist enamus on ITS18 ehk IT-eriala õppijad, kes saavad praktikat läbida ka kodukontoris olles. Kohanemiskursuse KE õppijatel jäid ära planeeritud tööharjutused Selveris.

Tööõppekursuste õppijatel jääb sellel õppeaastal praktikaperiood vahele. Tööhõivespetsialistid on kohandanud oma tööd ning otsivad õppijatele praktikakohtade asemel püsivaid töökohti, kus noored saaksid lõpetamise järgselt tööle asuda. Kuna kutseõppurite lõpetamise aluseks on läbitud praktika, siis nende puhul praktikat lihtsalt ära jätta me ei saa ning praktiline kogemus tuleb omandada pärast eriolukorra lõppemist. Valmistume selleks, et viia läbi praktika meie oma keskuses.

Tööhõivespetsialistide töögi on muutunud ning kontor on asendunud kodukontoriga ja karjääritunde antakse e-kanalite teel. Spetsialistid tõdevad, et esimeste nädalate kohanemine on neil küll möödas, ent suuremad väljakutsed alles ees. Aina muutuv majandusolukord on tähendanud juba tuhandetele eestlastele koondamisi ja palgakärpeid ning eeldatavasti tähendab see ka väljakutseid erivajadustega inimestele töökohtade leidmisel.


Olulised asjad, mida õppisime:

  • Saame üle vaadata õppekavades arvutioskused ning suurendada arvutioskuste osakaalu ning panna sisse keerukamaid ülesandeid – eriolukorras näeme, et õppijad saavad nutivahenditega hakkama küll.
  • Luua tavaolukorras valmidus e-õppeks. Näiteks luua igale õppijale õppetööga seotud konto ning aasta jooksul sinna sisse logida ning ülesandeid e-kanalite kaudu anda. Keskusel võiksid olla kindlad kanalid, mida õppetöös kasutatakse, et õppijad oleksid sellega harjunud.
  • Meie keskuse eesmärgiks on õppijate iseseisev toimetulek ning valmidus tööturule suunduda. Seega, kui me ei saa anda neile õppekavas ette nähtud praktikatunde, siis läheneme asjale loovalt ning püüame neid hoida tegevuses, et ei tekiks tagasilangust.
  • Autistlike õppijatega tuleb tööjuhised teha võimalikult lihtsaks ning võimalusel need ka õppijatega läbi rääkida. Väike tekkinud trükiviga võib tekitada õppijale palju segadust.
  • Oluline on õppijaid julgustada omavahel suhtlema. Üks õppija arvas, et vaid tema on koduõppel ja teised keskuses. Niisamuti soovivad õppijad palju õpetajaga suhelda, ent võimalus kaasõppijatega suhelda aitab ärevust ja keerulist olukorda noore jaoks veidikenegi leevendada.