Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

18 aastat õpirände kogemusi

19.05.2021

Puidutöö õpetaja ja õppija harjutavad ajaloolise tööriistaga

Astangu Keskuse töötajad ja õppijad on käinud Erasmus+ õpirändelt kogemusi saamas alates 2003. aastast. Läbi aastate on erinevates riikides - Portugalis, Iirimaal, Saksamaal, Soomes ja mujalgi – käinud kümneid ja isegi sadu keskuse õppijaid ja töötajaid. Pidev areng ja kvaliteetsete teenuste arendamine on olnud Astangu keskuse jaoks alati olulisel kohal. Teistelt õppides ning avatud meelega maailmas ringi käies on seda olnud ka võimalik teha. Lisaks uutele ideedele ja värsketele mõtetele on alati tagasi tuldud teadmisega, et nii Astangu Keskuses kui laiemalt Eestis on tegelikult paljude asjadega väga hästi ja saame endast kordi suuremate riikide asutustele head nõu ja eeskuju anda. Keskuse õppijate jaoks on õpirändel käimine olnud suurepäraseks võimaluseks ennast uutes olukordades proovile panna ja mugavustsoonist paariks nädalaks välja tulla. Samuti kogeda uut kultuuriruumi, näha imelisi loodusvaateid, saada uusi sõpru, õppida ja tööd teha „välismaa moodi“, maitsta uusi maitseid ja saada juurde julgust ning enesekindlust. See kõik aitab elus ette tulevatele uutele olukordadele sirge seljaga vastu minna. Paljude õppijate jaoks on õpirändel käimine olnud esimene pikem reisikogemus välismaale ja alati on ette tulnud nii suuremaid kui väiksemaid seiklusi või apsakaid. On, millest tagasi tulles muljetada ja mida ka aastaid hiljem meenutada.

Mõned meeldejäävamad seigad, mis on vaid vähesed paljudest, panid kirja õpirändel õppijatele toeks ja juhendajaks olnud saatjad.


Õpiränne - ajalooline tööriist

Õppijaid välispraktikaks ette valmistades rääkisime me Saksamaast üldisemalt ja muidugi sellest, et eeldatavasti on Saksamaa tehnoloogiavaldkonnas meist sammukese ees. Kui jõudsime praktikabaasi ja õppijatele anti kätte töövahendid esimese töö sooritamiseks, jäid kõik puidupoisid meile juhmide nägudega otsa vaatama :). Saime muidugi ise kohe aru, et poistele anti töö tegemiseks sellised vahendid, mida meie olime Eestis neile tutvustanud siis, kui tunni teemaks oli puidutööstuse ajalugu!  Nimelt Astangul ei ole kunagi kasutatud käsitöös tollipulka ja raamsaagi, kuid Saksamaal on need tööriistad siiani au sees.

Kindlasti peab lisama, et silmaringi laiendamiseks oli see juhtum väga oluline ja kiituseks meie õppijatele said kõik tööd nende ajalooliste tööriistadega ilusti tehtud. :)

/ Kutseõpetaja Armand Danilson /


Kus mu ID kaart on. Kui arvad, et midagi ei saa valesti minna, siis ole kindel, et läheb. Õppimaks eelmisest õpirändajate kogemusest, tegime varakult õppijate ID-kaartidest koopiad, et need oleks kaotamise puhul varuks. Sellel aga võib olla tagasilööke. Nimelt meie lennuk Helsingisse pidi väljuma kell 12.oo, ja kell 8.15 hommikul sain ma kõne ühelt õpilaselt, et ta ID-kaart on kadunud. Kohe tegin kõne lähedal elavale kolleegile, kes kihutas Astangule kaarti otsima. Ise viskasin samamoodi kohvri autosse ja asusin Astangu poole teele. Kohapeale jõudes oli kaart ikka kadunud. Väikese usutluse peale, millal kaarti viimati nägid, tuli jutt, et see vist oli kaasas, kui käidi praktikakohta vaatamas (peale õpirännet läks õpilane kohe ettevõtte praktikale). Otsisime läbi ka auto, millega seal käidi ja ei midagi. Olime valmis juba selleks, et poiss jääbki maha. Siiski otsustasime kohvri veelkord läbi otsida ja palusin õppijal kõikide riiete taskud läbi sobrada. Võite 7 korda arvata, mille me töötunkede taskust leidsime: ID-kaardi. See oli seal olnud koopia tegemisest saadik ja kogu jutt praktikakohast oli õpilase fantaasia.

Täisealised aga mitte täiskasvanud lapsed. Selgub, et ka täisealistele õppijatele tuleb teha selgitustööd, mida rahaga teha. Õpiränne näeb ette päevarahasid ja selle kulutamise kohta sai ka selgitusi antud. Kuna toit praktikakohas oli elamise hinna sees, siis taskurahast tuli katta poest ja söögikohtadest ostetav toit, muuseumite ja muude lõbustuste piletihinnad ning ka muud endale ja kodustele ostetavad asjad. Selgitatud sai, et osta tuleks seda mida ise soovid ja mõistuse piires. Nännile eelistada vajalikku jne. Tulemus: firmakaupade outlet-linnakus käies dressid, tossud või muud riided ei olnud vajalikud, aga lennumuuseumis 60 eurose lennukimudeli ostmine oli hädavajalik. Kõige olulisem on aga see, et kui kohalikus poes müüakse kummikomme 2 kg pakendites, siis igaks juhuks tuleks neid osta ikka kaks.

Õpiränne - vaade lumistele mägedele

Pensionäride ekskursioon. Saksamaal Mariabergis olles otsustasime vabal nädalavahetusel teha ühepäevase reisi Alpidesse. Päevaplaanis oli sõita kiirteed mööda Oberstorfi, sealt Austriasse Mittelbergi, kus sai gondliga tõusta lumiste mäenõlvade vahele. Pärast mägede hõreda õhu hingamist laskusime mööda käänulisi teid Friedrichshafenisse, mis asub maalilise Saksamaad, Austriat ja Šveitsi ühendava järve kaldal. Seal külastasime Dornieri lennumuuseumit, jalutasime rannapromenaadil ja sõime mõnes välikohvikus õhtusööki. Päev oli meeldejääv ja õhtul pimedas väsinuna Mariabergi poole sõites sai küsitud ka õpilastelt, kuidas reis meeldis. Kui teised olid rahul, siis üks ütles: „Noh, nagu pensionäride ekskursioon - muudkui sõidad ja vaatad aknast välja“. Sel hetkel lõi see vastus mind pahviks ja küsisin endalt, mida me valesti tegime? Õnneks aga selgus, et asi ei olnud ikkagi nii hull – viisin sama poisi Eestisse tagasi jõudes koju ning koduväravas teda maha pannes küsisin hingevärinal, et kuidas siis reis oli. Seekord sain vastuseks, et tegu oli tema elu parima reisiga. Peale 2 nädalat planeerimist, asjaajamist, pidevat tõlkimist, sebimist ja autojuhi mängimist oli see parim, tasu mida oleks võinud tahta.

/ Puidutöö õppesuuna juht Margus Koolme /

Õpiränne - jalutuskäik mägedes


Aprillis 2018 õnnestus mul olla saatjaks kahele õpilasele Erasmus+ programmi raames Dublinis, Iirimaal. Kokku oli sellel reisil 6 inimest: 2 õpetajat ja 4 õpilast. Olen suhteliselt pedantne inimene ja mulle meeldib reisi viimase detailini läbi mõelda, et ei tuleks ette mingeid üllatusi, eriti kui reisikaaslasteks on erivajadustega õppijad. Tegelikult oleneb ikka väga palju ka seltskonnast. Meil olid kaasas kõik väga toredad inimesed - super reisisellid, kes ei kurtnud millegi üle, isegi kui jalad olid käimisest paistes ja villis.

Õpiränne - unustamatu vaade aknast päikeseloojangule

Nüüd tagasi mõeldes, tulevad meelde toredad hetked, mis ei lähe vist kunagi meelest. Hotelli broneerides üritasin leida elamiskoha võimalikult koolile lähedale, et minu õpilased saaksid külastada erinevaid IT-alaseid tunde, kokku 2 nädalal. Hotell, kus elasime, oli mere ääres. Merevaatega toast avanes imeilus vaade, mis jättis kustumatu mulje. Iga päev toimus merel tõus ja mõõn. Kell 11.00 hakkas meri taanduma, kuni ei näinudki enam vee piiri ja õhtuks tuli vesi tagasi ja niimoodi iga päev. Uskumatu vaatepilt, mida Eestis ei kohta kunagi.

Igal õhtul peale kooli, mis oli umbes kell 16.00, võtsime ette midagi toredat. Näiteks istusime rongi peale ja sõitsime pikki rannikut linnast välja külastama Michelini tärni restorani. Lõpuks leidsimegi ühe sellise koha, kuid tavaliselt on sellises kohas broneeringud terveks aastaks juba ette ära tehtud. Omanik oli niivõrd lahke, et pani meid maja väliterrassile istuma, tegi sinna spetsiaalselt kolm kohta ja teenindas meid nagu oleksime aukülalised. Teenindus oli super ja toiduks pakutud valge kala oli nii hästi valmistatud, et sulas suus. Jäime väga rahule. Kuna mina olen ise mereandide armastaja, siis juhatasin kõiki teisi reisiselle ühest krabi restoranist teise. Rongiga oli võimalik sõita kas vasakule mööda rannikut või paremale. Ühel nädalavahetusel võtsime ette teise suuna ja jõudsime ühte kalasadamasse, mis oli linnast väljas. Seal oli imetilluke restoran, mis pakkus värskeid austreid. Enamus reisiselle polnud austreid oma elus kunagi proovinud ja lõpuks olid kõik meeldivalt üllatunud, et polegi nii väga hull kui natuke suus miski liigutab. Kolmveerand tundi restorani ukse taga ootamist tasus end täitsa ära. Reisisime veel palju ringi. Teisel õpetajal õnnestus isegi Belfastis ära käia. Meie piirdusime ainult lähedal asuvate linnade vaatamisväärsustega. Ilmaga vedas ka, sest kogu aeg paistis päike.

Iirlased on meeletult abivalmis ja sõbralik rahvas. Meil juhtus vahepeal selline väike apsakas, et bussist väljudes jäi mu õpilase tugiraam kuhugi kinni ja ta kukkus külili. Kohe olid abistajad platsis. See näitab kohalike inimeste inimlikku suhtumist abivajajatesse ja nende abivalmidust. Me olime positiivselt üllatunud ja üldse meeldis tervele seltskonnale reis väga - nii koolielu Dublinis, kui ka kooliväline elu ehk pubikultuur. Osa inimesi ei lähe töölt otse koju, vaid minnakse pubisse seltsielu nautima.

Lõpetuseks võin öelda, et alati, kui pakutakse osalemist Erasmus+ sarnases programmis, siis tuleks see võimalus kindlasti vastu võtta, kuna sellest võib jääda suurepärane mälestus kogu eluks. Selliseid reise võiks igal aastal ette võtta!

/Õpetaja Sirli Linnat /

Koostas ja kirjutas välissuhete koordinaator Marit Okas.