Ülle Tähe

„Minu suurim võit on eneseületamine – kui on olemas usk, on kõik võimalik“, ütleb tugeva tahtejõuga Ülle Tähe, kes alustas Astangu Keskuses õpinguid 2018. aasta sügisel eesmärgiga uuesti tööle minna. Praegu töötab Ülle poole kohaga tegevusjuhendajana Lihula Südamekodus, kuid tee selleni tuli läbi raskuste ja positiivse mõtlemise tulemusel.

Rohkem kui 2 aastat tagasi töötas Üllel kohalikus omavalitsuses. Insuldi tulemusel vasakust kehapoolest halvatuks jäämisel võimaldati tal küll tööl käimist jätkata, aga mitte pikalt ning ühel hetkel tema ametikoht koondati. Ees terendanud kodus istumine ei tundunud tugeva iseloomuga Üllele kuigi meelt mööda: „Pärast koondamist istusin kodus ja mõtlesin, mis nüüd siis teha. Masendus hakkas peale tulema ning sugulase soovitusel leidsin üles Astangu Keskuse veebilehelt Tahan Tööle kursuse“.  Ülle pikalt ei mõelnud, kirjutas kohe Tahan Tööle kursuse juhendajale Katrin Tomberg-Tohtrile, kes kutsus ta kohe proovipäevale. „See tundus meeldiv kool, kõik olid sõbralikud ja sain kohe aru, et soovin sinna õppima minna“, meenutab Ülle tagantjärgi tunnet, mis teda keskuses olles valdas.

Astangul õppimist ja elamist alustas Ülle 2018. aasta septembris. Kursusel osalejate arv oli väike - 8 inimest, neist 2 naist ja 6 meest. „Olime nagu ühtehoidev perekond. Kui keegi ei saanud hakkama, siis teine aitas ja keegi ei virisenud“, kirjeldab Ülle rühmas koheselt tekkinud ühtset tunnet. Selles mängis suurt osa ka Ülle suur tahtejõud ja algatusvõime. Rühmajuhendaja Tomberg-Tohtri sõnul oli Ülle grupi hing ja eestvedaja: „Ülle armastab korda ning talle ei meeldi „mõttetud“ tegevused ja rumalad vaidlused. See paistis ka rühmas silma, toetas nõrgemaid ja kutsus  kaaslasi korrektsed olema“. Tallinnas elamise võimalused kasutas Ülle võimalikult palju ära. Tema algatusel käidi koos rühmaga palju teatris ja muudel kultuurisündmustel ning võeti ette ka käik Arvo Pärdi keskusesse.  Teater on Ülle suur kirg ning alati, kui võimalus, läheb vaatama.

Kuigi rühm oli ühtehoidev ja üksteist toetati, oli eneseületust nõudvaid hetki palju: „Päeval olid rühmatunnid, millele järgnes 3 erinevat teraapiatundi. Igal pool pidi rääkima ja see oli väsitav“. Tema meelest on sobiv 2 teraapiat päevas, aga sellest hoolimata ta ei kurda ning kui oli vaja ära teha, siis tegi ära ning jõudis koos rühmaga minna pärast veel kinno ja teatrisse.

Raskuste ja eneseületusel olid Üllele suureks toeks nii rühmakaaslased, rühmajuhendaja kui erinevad Astangu Keskuse spetsialistid. Siiski oli positiivne mõtlemine see jõud, mis Üllet kõige rohkem aitas: “Tegin kõik ära, mis oli vaja teha ja ma ei jonninud millegi üle“. Rühmajuhendaja Tomberg-Tohter iseloomustabki Üllet kui väga tahtekindlat inimest, kes oskab oma vajadustest kindlalt märku anda. Sama tahtejõud aitas Üllel leida ka praktikakoha Lihula Südamekodus, kuhu juhataja ta kohe vastu võttis. „Soovisin kohe tööle edasi jääda, kuid juhataja oli kahtlev“, meenutab Ülle teadmatuses oldud aega, mil meeleolu langes. „Juhataja lõpuks ütles, et saan poole kohaga päevakeskusesse edasi tööle jääda. See oli minu jaoks väga rõõmus päev, sest tahtsin tööl käia ning 15km kodust Kõmsilt Lihulasse tööl käia on super“.

Siiski ei läinud kõik lepase reega. Selgus tõsiasi, et tegevusjuhendajana töötamiseks peab olema tunnistus ja selle saamiseks tuleb läbida 4 kuud kestev koolitus. Õnneks sai Ülle Töötukassa toel kohe ka koolitusele ja sammud tuli taas seada Tallinna poole. Neli kuud Kõmsi ja Tallinna vahet käimise ning hotellis elamise tulemusel sai Ülle vajaliku tunnistuse kätte ning alustada soovitud tööd tegevusjuhendajana.

„Siin on rahulik ja sõbralik ning saan kõigega hakkama. Iga klient on isemoodi ning peab leidma talle sobiva tegevuse, kas joonistab või teeb hoopis midagi muud“, räägib Ülle oma tööst. Tööülesannete hulka kuulub ka klientide toetamine igapäevatoimingutes, näiteks arsti juurde minemiseks aja kinni panemisel, küttepuude tellimisel, korteri otsimisel jne.

Vaba aega sisustab Ülle jooga ja lugemisega ning käib igal võimalusel teatris ja kontsertidel. Unistustest rääkima hakates ütleb Ülle, et eesmärke tal on palju, kuid üheks suurimaks unistuseks on see, et käsi saaks liikuma. 

Ülle annab ka soovituse neile, kes istuvad kodus ja mõlgutavad mõtteid  tulla õppima Astangu Keskusesse: „Neil tuleb kohe kratist kinni võtta  ja Astangule tuua. Ei tohi koju istuma jääda, see oleks õudne“. Seda öeldes hakkab Ülle ise naerma ning lisab, et valmis peab olema pidevaks eneseületuseks. „Kui seda ei ole, siis ei ole. Ilma selleta ei oleks ma ka Astangule jõudnud ja siia tööle saanud“.

Üle kursuse lõpetamisel