Südamelähedane töö aitab hoida mõtted positiivsena
Marek on noormees, kes teeb oma tööd südamega ja tööl käimine on tema jaoks justkui üks teraapia vorme. Siiski pole tema elu olnud kergemate killast. Põhikool jäi pooleli 7. klassis, saatuslikuks sai see, et Marek pidi minema asenduskodust lastekodusse. Oma tubliduse ja sõbralikkusega on Marek suutnud uute oludega kohaneda ning tänasel päeval on ta erihoolekandeteenusel ja töötab abikokana Raplas asuvad Meie Pubis.
Astangu Keskusesse õppima tulemise soovituse sai Marek põhikooli tugiisikult. Avalduse esitas kohanemiskursusele, et saada selgust iseendas ja oma valikutes. Pärast vestlust ja hindamist tuli mõni aeg oodata vastust. „Kui lõpuks selgus, et sain õppima, olin ikka väga õnnelik“, meenutab Marek oma teekonna algust Astangul. Nii nagu iga uus algus on hirmutav, oli ka Mareki jaoks õppima ja õpilaskodusse elama asumine täis teadmatust. „Kõige rohkem kartsin seda, kuidas ma kohanen“, tunnistab Marek. Siiski polnud sel kartusel alust ning nagu ta ise ütleb, et kohanes üllatavalt kiiresti.
Kohanemise aasta jooksul sai Marek proovida erinevaid erialasid, mida keskuses õpetatakse, ning selle põhjal teha eriala valik. Silmapiiril olid puidutöö ja abikokk. Marekil on seniajani ehedalt meeles abikoka eriala proovipäevad. „Kui viimane tund hakkas lõppema, ütles üks õpetajatest, et mina sobiksin abikoka rühma kõige paremini“, räägib Marek. „Kui ta selle lause ütles, siis ma olin kindel, et lähen õpin abikokaks“.
Abikoka erialal õppima asudes käisid Mareki peast läbi erinevad mõtted. „Mõtlesin, et ma ei saa hakkama ja nii või naa ma ei oska süüa teha“, on Marek avameelne. Aga ka need mõtted olid ajutised ning õpetajad toetavad ja abivalmid. Kõige suuremat rolli mängis aga see, et Marek ise oli usin õppija ning kõigile oli selge, et valitud eriala talle väga meeldib ja tahab seda teha. Kui oli käes aeg leida praktikakoht, siis koos tööhõivespetsialisti Merle Peekmaniga leiti kodu lähedal asuv Meie Pubi.
„Käisin seal kaks korda praktikal ja läks nii hästi, et juba pärast esimest korda öeldi, Marek, sa saaksid siia tööle“, meenutab Marek hetke, mis tegi ta südame hästi soojaks. Sellega oli töökoht abikokana pärast lõpetamist garanteeritud. Küsides Marekilt kaua ta juba Meie Pubis töötanud on, tuleb vastuseks, et täpselt 1 aasta ja 15 päeva. Marekil on nutitelefonis eraldi äpp, mis loeb tema tööl oldud päevi. Sellest ka nii täpne teadmine. Tööl käib ta umbes 5 päeva nädalas, nädala sees on tööpäeva pikkuseks 5 tundi ja nädalavahetustel 6 tundi.
Töö juures meeldib Marekile kõik. Isegi juustpallide ja seljankapõhja tegemine, mis võtab kõige rohkem aega ja nõuab pikalt ühes asendis olemist. „Kõige rohkem meeldib mulle seltskond“, räägib Marek ja lisab, et juba praktika jooksul sai aru, et ta sobib sinna. Seltskond on sobivalt väike – kokku umbes tosinkond.
Tundub, et Marek ongi leidnud endale ideaalse töökoha. Saab palju nalja ja töökaaslased on hästi toetavad. Eraldi veel rõhutab Marek tööandja paindlikkust ja vastutulelikkust. Näiteks alguses oli tööl esmaspäevast reedeni ja kaheksa tundi päevas. Marek aga tundis, et vajab teistsugust tööaja korraldust – rohkem tööpäevi, aga vähem tunde päevas. „Vabadel päevadel tekivad mul suitsiidimõtted ja laamendamishood, aga töö juures kaovad need ära“, põhjendab Marek. Tööl käimine on tema jaoks justkui üks teraapiavorme. Tükk aega ei julgenud Marek tööandjale rääkida, et soovib teistsugust graafikut. Kartis, et ta ei ole sellega nõus. Lõpuks võttis Marek julguse kokku, läks jutule ja tööandja oli kohe nõus. Samuti on tööandjaga kokkulepe, et isegi kui on vaba päev ja kodus olles tekivad suitsiidimõtted, saab tööle minna. Lisaks sellele helistab tööandja aeg-ajalt Marekile koju ja uurib, kuidas tal kodus läheb. „Ta on mu koduse eluga kursis ja on näha, et on natukene mures“, toob Marek välja tööandja hoolivuse.
„Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et mine abikokaks tööle, siis ma oleksin öelnud, ei, ma ei oska, ma ei viitsi, ma ei taha“, mõtiskleb Marek. Aga kui eriala selgeks sai, siis peale lõpetamist oli esimene asi, mida tegi, tööle minek. „See oli minu jaoks väga suur ja oluline samm“, tunneb Marek ise oma arengu üle suurt rõõmu. Seda enam, et tema on ainus 30-st erihoolekandeteenusel olevast kliendist, kes päris tööl käib ja selle eest ka palka saab.
Selles, et Astangu Keskus on aidanud tal jõuda sinna, kus ta täna on, ta kirjutab kahe käega alla. Neile, kel alles mõttes Astangule õppima tulemine, ütleb Marek, et ei maksa karta – õpetajad on hästi toredad ja kiusamist ei ole, saad kiire ülevaate nii erialast kui kõigest muust, mis elus võib juhtuda. Vestluse lõpetab Marek sõnumiga: „Ükskõik, mis su elus on, igale asjale on lahendus!“.
