Siiri

17 aastat süsteemist välja jäänud Siiri (nimi muudetud) lugu hakkas hargnema hetkel, mil ta jõudis Astangu Keskuse kaitstud töö teenusele ja keskuse postkasti hakkasid tulema kohtutäituri kirjad, võlanõuded ja ühistuteated. Kogu elu ema hoole all kasvanud ja elanud Siiri jäi pärast ema ootamatut surma täiesti üksi ning keegi ei andnud temast kui abivajajast teada, kuid hea võrgustikutöö tulemusel on ta leidnud elus koha, mis talle sobib ja meeldib.

Siiri on lõpetanud erikooli ja tal on lihtsustatud keskharidus. See aga ei olnud piisav tööle minemiseks ja ema muretses talle koha enda töö juures. Päris töö see ei olnud, kuid sai oma päevi sisustada teisi abistades. Seda ajani, mil ema sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ka suri. Kuna isa oli juba varsemalt siitilmast lahkunud, tuli Siiril nüüd kõigega üksi hakkama saada – hoida kodu korras, valmistada süüa, tasuda arveid, käia arsti juures, uuendada oma puuet jne. Elukoha muret ei olnud, sest elas emalt päranduseks saanud korteris. Igakuise sissetuleku tagas pension, mida Siiri sai tulenevalt pensionieani määratud puuduvast töövõimest. Samas puudus igasugune ettevalmistus iseseisvaks eluks ning ka teadmised ja oskused, rääkimata võimetest.

Esimestel aastatel püüdsid tal silma peal hoida kaugelt sugulased, kuid tõenäoliselt lükkas Siiri igasugused abikatsed tagasi. „Ta lihtsalt suudab need suhted kuidagi ära katkestada, et keegi ei aitaks ja ei toetaks ning ta saaks rahulikult olla ja käia nii nagu ta ise soovib“, selgitab keskuse sotsiaaltöötaja Kaia Tähe. „Näiteks kui läksid talle kokkulepitud ajal koju, siis tema läks selleks ajaks kodust ära ja lülitas mobiiltelefoni välja ning tuli tagasi siis, kui oli kindel, et teda enam ei oodatud“. Siiri ei soovinud oma senisest eluviisist lahti lasta ja igasugune abistamiskatse oli tema jaoks vastumeelne.

Astangu Keskuse kaitstud töö teenusele tuli Siiri samal teenusel viibiva sõbranna kutsel. „Kui ta meie juurde jõudis, ei osanud meist keegi arvata, et temaga midagi halvasti on“, meenutab keskuse sotsiaaltöötaja Kaia Tähe. Siiri ise ei saanud oma olukorrast aru ja ütles, et on neid kirju näinud ja sellest pole ju midagi. Lähemal uurimisel selgus, et Siiril on võlgnevuste tõttu korteris vool ära võetud ja süüa ei saanud teha, puuet pole pikendatud, arsti juures polnud käinud pikka aega ning puudus pangakaart, rääkimata ID-kaardist. Küll aga meeldis Siirile asju koguda ja kodu meenutas ladu, kus ta tundis ennast hästi. 

„See oli tõeline fenomen, et ta suutis selliselt elada 17 aastat ja mitte keegi ei märganud“, on Tähe siiani hämmeldunud. Võrgustiku kaasamiseks ja võimaluste leidmiseks võeti ühendust kohaliku omavalitsusega. Üheskoos pandi paika tegevuskava ning vastutajad. Selge oli see, et Siiri vajab eestkostet ning suhtlemisel korteriühistuga selgus, et võlgade tasumiseks oli korter juba sundmüüki pandud ja Siirile tuli otsima hakata uut elukohta.

Kuna Siiri enda kodu elamiseks ei sobinud, pakuti talle ajutiselt kohta keskuse õpilaskodus, et tal oleks vähemalt jõulude ajal vool ja soe toit olemas. Õpilaskodus oli Siiri üksnes paar päeva, sest tunneb seal ennast nagu vanglas. „Ta oli selline lillelaps, keda keegi polnud 17 aastat piiranud ja nüüd äkki tulid piirangud“, selgitab Tähe. Olukorda arutati kohaliku omavalitsusega ning Sotsiaalkindlustusameti teenuste konsultant viis läbi teenusevajaduse hindamise, mille tulemusena sai Siiri kogukonnas elamise teenuse järjekorda. Püsiva elukoha ootamisega pikalt ei läinud, sest Vaimupuudega Inimeste Liidul oli soolas pakkumine ühelt teenusepakkujalt. Pakkumine oli ideaalne – 3-toaline kogukonna korter asus eelmise elukoha läheduses ja seal elasid juba 2 keskuse vilistlast. „Pidime teda hästi kaua veenma ning käisime kahel-kolmel korral seal kohvi ja teed joomas“, räägib Tähe üle kivide ja kändude saadud nõusolekust. „Korterikaaslased on Siirist küll paarkümmend aastat nooremad, kuid ta haakus sinna hästi.“

Uue kohaga harjumine ei tulnud kergesti, sest maha tuli jätta vana elu koos kõigi kogutud asjade ja harjumustega. „Kolimise ajal ta nuttis ja oli suures segaduses“, meenutab Tähe. Kolimine ei olnud kerge ka keskuse töötajate jaoks, sest korterisse oli kokku kuhjatud ühe inimese elu, kuid kaasa sai võtta üksnes hädavajaliku ja olulise. Näiteks vanaisa viiul ja fotoalbumid said kaasa võetud, kuid videofilmid jäeti maha ja neid käis Siiri ka pool aastat hiljem küsimas. „Aeg-ajalt on siiani minu peale pahane, et teda sunniti omast kodust lahkuma ja usub, et seal on kõik endistviisi“. Kui Siiri hakkab vana elu tagasi igatsema, jalutab ta vana kodu juurde ja vaatab aknaid. Suurest igatsusest hoolimata on Siiri uue eluviisiga harjunud ning uues kodus talle meeldib. „Seal on alati olemas abi, kelle poole pöörduda“, rõõmustab Siiri. „Nüüd saab inimestega rohkem suhelda, vanas kohas oli seda vähe“.

Lisaks uuele elukohale ja hoolekandeteenustele sai Siiri endale ID-kaardi, mille saamise üle oli väga hea meel. Rõõmustamiseks on veel põhjust, sest koos sotsiaaltöötajaga käidi erinevate arstide juures kontrollis käimine näitas, et tervis on korras. Rahaasjadel hoiab nüüd silma peal eestkostja, kelleks on kohalik omavalitsus. Päevas on lubatud kulutada kindel summa, kuid Siirile meeldib väga kohvikus käia ja siis kulutab rohkem, kui on lubatud. Tähe selles suurt muret ei näe, sest kogukonna elamise teenusel on peavari, toit ja esmatarbevahendid olemas.

Samal ajal, kui Tähe ja kohalik omavalitsus tegelesid Siiri elu korda seadmisega, käis ta keskuses kaitstud töö teenusel lihttöö töötoas. Seal ta saab teha tööd vastavalt enda võimetele ja endale sobivas töötempos ning seda kõike juhendaja pilgu alla. „Praegu võtame topsidelt kartongi ära ning vahel pakendame elektritarvikuid ja paneme majoneesikorkidesse hõbepaberit“, räägib Siiri oma igapäevasest tööst. Töötoa juhendaja Anu Eesmaa sõnul on Siiri ise väga motiveeritud töötama. „Ta muretseb, et tööd saaksid õigeaegselt valmis ja aitab alati, kui keegi abi vajab“, kirjeldab töötoa juhendaja Siiri kohusetundlikkust.

Siirile keskuses väga meeldib, sest keskkond on sõbralik ja saab suhelda teiste teenusel olevate klientidega. „Astangu hakkas mulle kohe meeldima ja töö on ka vaheldusrikas“, selgitab Siiri. Siin on tal 2 sõbrannat, kellega koos veedab vaba aega – koos tähistatakse sünnipäevasid ja teisi pühasid, käiakse kohvikus ning võimalusel käiakse koos Kumus dokumentaalfilme vaatamas. „Need on täitsa huvitavad filmid“, möönab Siiri mõtlikult.

„Täiesti uskumatu lugu. Kui ühe asjaga kuhugi jõudsid, hakkas uus asi hargnema“, on Tähe siiani Siiri loost hämmeldunud. Näiteks tuli välja kaks Siiri nimele võetud väikelaenu, mille kohta ta ise ütles, et need pole tema omad. Pensioni käis välja võtmas pensionitunnistuse alusel ja nii ei tulnud ka pangas välja, et tal puudub ID-kaart. „See lugu ei ole veel lõppenud ning tänaseni veel asju ajada“.

Siiri lugu on edulugu sõna otseses mõttes, kuna hea võrgustikutöö tulemusel leitakse niivõrd pikalt ühiskonnast justkui välja lõigatud inimesele sobivad teenused, toimiv tugivõrgustik ning võimetekohane koht elus. Kuna Siiri võimed ei vasta avatud tööturu tingimustele ja vajab pidevat järelevalvet, on kaitstud töö teenus tema jaoks kõige sobivam töötamise viis. See on aidanud Siiril igapäevaelus paremini toime tulla ja ta saab tunda ennast väärtusliku ühiskonnaliikmena. Millest aga Siiri ise unistab? „Et koroona ära kaoks ja elu Eestis läheks paremaks“.