Astangult otse Riigi Infosüsteemi Ametisse

Taavi Meinbergi elujaatav hoiak ja sõbralikkus paistab kaugele välja. Seda, kui palju kordi käib kogu vestluse jooksul läbi sõnaühendid „see oli kihvt“ ja „lahe kogemus“, ei jõua kokku lugedagi. Oma loomult kipub nõjatuma pigem positiivsematele külgedele, nagu ta ise ütleb. See muidugi ei tähenda, et pöörab kohe pea kõrvale, kui midagi on valesti. „Negatiivse eiramine ei ole kuigi jätkusuutlik“, on Taavi pragmaatiline. See pole tema stiil. Nii muudabki ta kõik tagasilöögid ja eksimused elu õppetundideks.

Tänaseks on Taavi olnud Riigi Infosüsteemi Ametis (RIA) pea 7 aastat, selle aja sisse on mahtunud nii praktika, tööle saamine kui karjääritõus. Hing pole kuskile mujale veel kiskunud, sest praeguses töökohas talle meeldib: väljakutseid jagub, kollektiiv on mõnus ja saab tegeleda sellega, mis talle meeldib.

Loomulik huvi muutis õppimise põnevaks

Juba põhikoolis teadis Taavi, et IT valdkond on tema jaoks. Selle järgi seadis ka oma sihid, ent mõte õppimisest Astangu Keskuses ei pannud esimese hooga just rõõmust hüppama. „Oli selline trotslik tõrkumine Astangule tulekuga, sest tol ajal oli kuvand, et see on puuetega inimestele mõeldud koht, aga mina tahtsin teha nii-öelda tavalisi asju“, põhjendab Taavi ja kohe täpsustab, et see tulenes pigem teadmatusest. „Õppisin Laagna lasteaed-põhikoolis, mis on mõeldud puuetega laste toetamiseks ja harimiseks ning eks ma tahtsin sellest puuetega inimeste haridusteest välja murda“. Trotslik suhtumine kadus kohe, kui selgus, et Astangul saab õppida tarkvaraarendust ning sai kiiresti aru, et tegelikult on kõik väga tore. Oma valikut pole ta pidanud kordagi kahetsema.

Tarkvaraarenduse eriala kasuks langes valik seetõttu, et võimaldas saada kutsekeskhariduse ning pärast seda minna edasi ülikooli. Miks mitte tavaline keskkool? „Võrreldes tavalise keskkooliga oli Astangu palju põnevam, sest erialatunnid olid hästi kihvtid ja andsid väga hea pagasi ning haakusid tulevaste tegemistega“, toob Taavi välja kutsehariduse plussid. Kõige keerulisemad ja igavamad olidki tema jaoks just tavalised keskkooliained, eriti matemaatika. Mis ei ole ka üllatav, sest paljudel tänapäeva noortel on raskusi matemaatika õppimisel.

Kui üks uks sulgub, avaneb kohe teine

Teisel õppeaastal õnnestus Taavil saada praktikakoht Swedbanki, kus sai kohe ka kõike õpitut rakendada. „See oli kihvt kogemus ja minuga jäädi rahule“. Ta ise jäi samamoodi rahule ja kandideeris ka kolmandal aastal, ent sel korral ei läbinud konkursisõela. „Läksin kohale ja kui ringi vaatasin, olid kõik teised kandidaadid ülikoolidest“, muheleb Taavi ja meenutab, et ka praktikaperioodil oldi üllatunud, kui kuuldi, et ta alles kutsekeskharidust omandamas.

Vaja oli leida uus praktikakoht ning käiku läks võrgustikutöö. Kaks rühmakaaslast olid parasjagu praktikal Riigi Infosüsteemide Ametis ning veensid praktikakohta ka kolmandat juurde võtma. „Nad ütlesid RIAs , et kaks praktikanti on äge, aga mõtle, kui kolmas tuleb juurde ja nii nad mind pardale tõmbasidki“. Kolme praktikandi ülesanneteks oli programmeerimine ja väiksemad arendustööd. Praktika lõppedes sai Taavi tööpakkumise teenusehalduri kohale ning 4 aastat hiljem tuli uus pakkumine ja siis juba tootejuhi kohale. Nüüdseks on ta tootejuhina olnud ligemale 2 aastat. „See oli hästi loomulik areng ja edu, sest olen tegelikult samas osakonnas ja samas meeskonnas“, jääb Taavi karjääritõusust rääkides tagasihoidlikuks. Samuti on töökohale väga tänulik, et tal on võimaldatud tööalaselt areneda.

Astangu ladus vundamendi

Nii mõnigi kord võib näha, et niipea, kui unistuste töö on leitud, katkeb ka haridustee. Taavi ei lasknud mugavusel endast võimust võtta ning läks edasi kõrgharidust omandama. Laual oli mitu valikut ja suureks rõõmuks pääses õppima erialale, mis kõige rohkem huvitas: informaatika Tallinna Ülikoolis. „Esimene poolaasta oli hästi kerge tänu sellele, et Astangul olin omandanud programmeerimise eelteadmised“, on Taavi Astangule seniajani tänulik.

Ühel hetkel tegi Astangu Keskus Taavile pakkumise tulla Astangu Keskusesse programmeerimist õpetama. Mis tunne oli tagasi tulla? „Silmiavav“, vastab Taavi. „Mäletasin neid toredaid aegu, kui sai hommikul kohvi võetud ja tundi mindud, et midagi kaasa teha ja samal ajal rahulikult kohvi juua, kuid olla õpetajana klassi ees, on sootuks teine“. Õpetaja rolli ta näeb palju aktiivsemana, sest kõik tuleb ette planeerida: mida kogu õppeaasta jooksul tahad teha ja õpetada, tund on vaja ette planeerida ja sisustada ning seejuures pead veenduma, et kõik töötab. „Võrdlemisi kurnav, aga päris edasiarendav ja lahe kogemus“. Kuna talle endale meeldis õppimise ajal kõige enam just praktilisemad tunnid, siis seda joont järgis ta ka õpetajana. Taavi jaoks olid Astangul õppimise ajal kõige lahedamad tunnid need, kus tuli teha projekt, mille kallal iga tund nokitseda ja näha, kuidas see muudkui edasi areneb. Ühe sellise projekti tegemise proovis ka õppijatega ära. „Tegime sellist sisselogimiskeskkonna programmeerimist, mis oli kihvt ja loodan, et ka õppijatel oli kihvt“.

Õpetamine Taavile meeldib just enesearendamise aspektist, ent kuna ees oli terendamas magistritöö kirjutamine Tallinna Tehnikaülikoolis, tuli millestki loobuda. Siiski on ta veendunud, et ühel hetkel soovib jälle õpetajaametit proovida.

Oluline on mitte karta eksida

Kergesti võib jääda mulje, et Taavi jõuab igale poole ja võtab vastu kõik, mis aga pakutakse. „Vahepeal ikka laiskus lööb välja ja viitsimine ongi minu suurim väljakutse“, möönab Taavi. Eks nii ole enamus inimestel. Siin peab ta oluliseks pigem ise proovida ja seejuures mitte karta eksida. „Päeva lõpus, kui saad ise midagi teha või kedagi teist aidata, see on maru hea tunne“, julgustab Taavi teisi mugavustsoonist välja tulema. Igat eksimust võtab ta õppetunnina, mis aitab tal areneda ning tasapisi jätkates vaatad ühel hetkel tagasi, mis oli aasta või kaks tagasi ja näed erinevust. „Minu soov on areneda läbi raskuste, siis on ka progress kõige kiirem ja see on see, mis edasi viib“, on Taavi veendunud ja lisab endale omase ratsionaalsusega, et seda tehes tuleb jääda mõistuse piiresse.

See on aidanud Taavil jõuda sinna, kus ta tänasel päeval. Siiski leiab Taavi, et just tänu Astangu Keskusele saab ta teha seda, mis talle meeldib ja on hingelähedane. „Meeletu panuse andsid Astangu töötajad, õpetajad ja rühmakaaslased ja võibolla ise seda teadmata, aga just tänu nendele olen siin, kus ma olen“, nende sõnadega lõpetab Taavi intervjuu.