Last liialt kaitstes unustame lapse enda huvid

Iga vanema jaoks jõuab ühel hetkel kätte aeg, mil tuleb lapsest lahti lasta ja tunda rõõmu tema iseseisvumisest. Äsja Astangu Keskuses abikoka eriala lõpetanud Triinu vanemate jaoks jõudis lahti laskmise aeg kätte siis, kui tütar oli 38-aastane (Triin on pere vanim laps, tal on kaks nooremat venda). „Kõik tuleb siis, kui ta tulema peab“, ütleb ema Daisy veendunult. „Kusjuures olen kogu aeg teadnud, et ühel päeval tuleb seda teha, aga mitte kuidagi ei tahtnud seda mõtet ligi lasta“. Nõnda aeg muudkui läks, kuni ühel hetkel käis klõps ära ja otsustati Astangule õppima saata.

Õige päeva ja hetke ootel

Enne Astangule tulemist elas Triin koos vanematega Jõgevamaal. Koduuksest paarisaja meetri kaugusel oli Torma päevakeskus, kus Triin käis teenusel. Vahel käis hea meelega ja kui võimalus oli, siis viilis. „Päevakeskuse kohta jagub ainult häid sõnu, seal õppis Triin väga palju igapäevaeluga toimetulemiseks, aga Triinu jaoks võis seda väheseks jääda, eelkõige just tulevikule mõeldes“, mõtiskleb Daisy. Kodus sai Triin nautida üksioleku aega, olla internetis ja kui mõni video või film ikka väga meeldis, võis seda vaadata arvutuid kordi. „Loomavideoid armastab ta väga, Triin teab kõikide Tallinna Loomaaia suuremate loomade nimesid ja elulugusid“, imestab Daisy.

Tütrest rääkides kiidab Daisy tütre nutikust ja piiride olemasolu. „Ta teab, mida tohib teha ja mida mitte, selles suhtes ma pole pidanud kunagi hirmu tundma“, tunneb Daisy rõõmu tütre arukusest. Kuuldes Triinu tublidust ja arukust, tekib tahes tahtmata küsimus, miks lükati lahti laskmise aega muudkui edasi. „Ilmselt on see paljude erivajadusega laste vanemate puhul, et tahad nad enda külge siduda nii tugevalt kui vähegi võimalik“, arvab Daisy. Teadmine, et ühel päeval tuleb lahti lasta, oli kogu aeg olemas. Keerulisem oli emotsionaalse poolega, mis tõrkus teadmist tegudesse panema.

Ka teadmine Astangu Keskusest oli olemas ja koos Triinuga aastaid tagasi isegi vaatamas käidud, ent aeg ei olnud veel õige. Vajalik klõps käis ära, kui Jõgeva Puuetega Inimeste Koja kaudu jõudis info, et Astangu Keskus ootab uusi õppijaid. Sellist infot saadeti igal aastal, ent varasemalt on see sinna ka jäänud. „Seekord tegin lahti ja vaatasin, et oodatakse inimesi kuni 64. eluaastani, küsisin Triinult, kas ta sooviks ja mõte hakkas talle kohe meeldima“, meenutab Daisy päeva, mil oli täpselt see õige tunne ja õige hetk tegudeks. „Mõtled ikka, et keegi ei jää nooremaks ja meie ei jää nooremaks, see oli absoluutselt viimane piir“.

Võimaluse andmine

Valik langes abikoka eriala kasuks, sest Triinule on väikesest peale meeldinud söögi valmistamine, eelkõige just hakkimine, tükeldamine, lõikumine. „Talle sobib selline tegevus, mis tavaliselt inimestele ei meeldi, kõik tuttavad ja sõbrannad varasemalt naersid, et Triinult tuleks teenust tellida“, muheleb Daisy ja toob näitena kartuli koorimise, mida Triin mõnuga kasvõi ämbritäie kooriks, kui täpset kogust kohe ette ei ütle.

Astangule õppima tulles oli kõik alates vastuvõtust Triinu ja tema vanemate jaoks niivõrd meeldiv, et kõik hirmud sai maandatud juba kandideerimise ajal. „Igasugune pinge kadus ära, kas ma julgen ja tahan“. Juba vastuvõtuvestlusel paluti, kas tütar saaks võimalusel oma toa tulenevalt tema eripäradest ja selle ta ka sai. „Südame tegi soojaks, kui tõime Triinu siia õppima, tuba oli täpselt sellise mööbliga, mis Triinule sobis“,  on Daisy keskusele tänulik. See tekitas ainult positiivse tunde ning too hetk oli ainult rõõm, mis tegi Triinu Astangule jätmise kergemaks. Kindlustunde andis ka teadmine, et ta ei hakka kuskil midagi lubamatut  tegema või piire lõhkuma.

Triinu jaoks oli see taasavastamise aeg ja ta on seda esimesest päevast peale nautinud. „Oleme aastaid tagasi Tallinnas elanud, tal on ülimalt hea orienteerumisvõime, suudab ümbrust jälgida ja detaile meelde jätta“, toob Daisy esile Triinu tugevad küljed. Tallinnas on tal ka hea perekonnasõber, kellel käib aeg-ajalt nädalavahetuseti külas. Triin ei ole kordagi märku andnud, et tahaks tagasi Tormasse vanemate juurde tagasi minna. See muidugi ei tähenda, et ta ei hooliks. Telefoni teel suhtlevad ema ja tütar mitu korda päevas ja Triin tunneb alati huvi, kuidas teistel läheb.

Kasvamine koos Triinuga

„Lahtilaskmise põhjus pole kunagi olnud Triinus, vaid meis“, täpsustabki Daisy. „Oleme alati teadnud, et ta saab hakkama, lihtsalt meie ei ole tahtnud“. Kõige keerulisem oligi toimetulek emotsioonidega. Daisy meenutab esimest lastevanemate kohtumist, kus sel teemal rääkides tuli klomp kurku. Kui varem oli laps kogu aeg kodus, siis nüüd järsku enam ei ole. Eraldi tuge ta kuskilt ei saanud, küll aga pidi tegema pidevat tööd oma mõtetega ja kinnitama endale, et tegelikult ju midagi lahti ei ole ja asi saab minna ainult paremuse poole.

„See on teinud ka mind emotsionaalselt tugevamaks ja saad aru, et mina ei ole siin oluline, vaid Triin on oluline ja see kõik on tema huvides“, kirjeldab Daisy enda küpsemist koos tütrega. Mõningad südametunnistuse piinad on jäänud, et see kõik oleks võinud oluliselt varem toimuda, aga ka siin on Daisy endale teadvustanud, et ju siis sel oli oma põhjus, miks kõik läks nii nagu ta läks. 

Laps jääb iga vanema jaoks alati lapseks, ent nüüd on Daisy hakanud tütresse suhtuma kui täiskasvanusse, kes elab ja toimetab omaette. „Ea poolest on ta juba ammu täiskasvanud, aga nüüd võtan ka mina teda rohkem täiskasvanuna ja ka mu enda süda on rahul, et ta on Astangul“. See omakorda on muutnud ema ja tütre omavahelised suhted paremaks ja tunnistab, et nüüd kiidab Triinut palju rohkem ja ka närvilisust on vähemaks jäänud. „Nüüdseks olen jõudnud veendumusele, et nii peabki olema ja ta liigub lihtsalt edasi“.

Triin käis kevadel praktikal Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus tal enda sõnul läks hästi ja hetkel Astangu tööhõivespetsialist teeb tööd selle nimel, et Triin saaks sinna ka tööle edasi jääda. Nii nagu varasemalt, helistas Triin ka praktikaperioodil igal hommikul emale ja andis teada, et kõik hommikused toimingud tehtud ja on nüüd bussipeatuses. „Ta ise ütleb, et pole kordagi hiljaks jäänud“, rõõmustab Daisy tütre hea käekäigu üle. Tulevikust rääkides näeb Daisy, et Triin saab töökoha osalise töötajaga ja läheb kogukonnas elamise teenusele, mille järjekorras ta hetkel ka on. “Siis ma oleksin ilmatuma rahul ja usun, et ka Triin, sest ta saab tunda ennast iseseisva ja vajalikuna, mis annab kindlasti ka tema enesetundele palju juurde”, on Daisy lootusrikas.

Mida varem, seda lihtsam

Daisy sõnum teistele vanematele on, et lahtilaskmine on keeruline, aga mida varem seda teha, seda lihtsam on. “Me unustame last liialt kaitstes lapse enda huvid, me peame meeles pidama, et me ei ole igavesed ja mida varem saame lasta lapsel iseseisvuda, seda parem meile endale ja loomulikult ka lapsele”. Daisy sõnul olid nemad selles suhtes aeglased ja toob välja, et sotsiaalvaldkonna teenused on niivõrd palju edasi arenenud ja väga palju on võimalusi, mida varem ei olnud. Kõik saadaolevad toetused ja teenused on suureks abiks ja toeks.

Daisy sõnul tuleb lastele anda võimalus, siis saab ka veenduda ja needsamad noored võivad üllatada palju rohkem kui me ette oskame kujutada. Tema laps üllatas ja tõi südamesse pikalt edasi lükatud rahu. Südame teeb soojaks seegi, et Triinul on päris suur fänniklubi, kes temast väga-väga hoolivad. „Seda on Triin ka väärt, sest ma ei tea hellema ja soojema südamega ning hoolivamat inimest kui Triin“.