Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Print page

Teekond erilise lapse kõrval

03.02.2021

Ema ja poeg vaatamas päikeseloojangut. Pilt on illustratiivne.

Kaasav haridus annab erivajadusega lapsele vajaliku toe kuni põhikooli lõpuni, kuid peale lõpetamist jääb nii noor kui vanem üksi oma muredega. Muredega, mis tavalast kasvatavale kõrvaltvaatajale võivad jääda arusaamatuks ja isegi kaugeks ning millega seisis silmitsi erivajadusega poega kasvatav Krista.

Pärast põhikooli lõpetamist soovis Keit edasi õppima minna IT süsteemide arendust, kuid sisseastumiskatsete tulemusel jäid kõik uksed suletuks. Sellega lepiti ja õppima pääses teise valikuna laomajanduse erialale Pärnu Kutsehariduskeskusesse. Krista rääkis kooliga läbi poja Aspergeri sündroomist tulenevad eripärad ja toe vajaduse. Kõik olid lootusrikkad, kuid siis tuli üks tagasilöök teise järel. „Alguses võeti suure hurraaga vastu, kõik oli läbi räägitud ja siis öeldi, et see ei ole nende mure“, meenutab Krista hetke, mil selgus, et koolist loodetud tuge nad ei saa. „Saan sellest väga hästi aru, sest neid peabki kohtlema kui täiskasvanuid, kes jälgib ise tunniplaani ja oskab õigesse klassi või majja minna“, on Krista kooli suhtes mõistev ja samas nördinud, et kool ei pidanud kinni oma lubadustest. Keit oli harjunud olema kindlas klassiruumis ja kindla tunniplaaniga ning kui hommikul midagi muutus, läks endast välja. „See lõi poisile error’i sisse, ta oli madala õpimotivatsiooniga ja tujutu ning ma olin tõsises mures“, räägib Krista, kes oli jõudnud ummikseisu.

Krista käis läbi kõik kohad, mida teadis, kuid loodetud abi jäi saamata. „Juurikaru põhikooli sotsiaalpedagoog seisis üheksa aastat minu poisi eest ja peale seda pole kellegi mure, mis temast ja minust endast saab“, toob Krista välja kaasava hariduse kitsaskohad. Ühiskonna ja sugupuu ootused panid Krista veel suurema surve alla: miks poiss nii tujutu on, miks talle see või teine toit ei sobi, miks ta ei õpi ja miks ma teda õppima ei sunni, miks ma midagi teistmoodi ei tee, nii suur poiss peaks juba seda või toda tegema. „Sageli öeldi, et ma olen oma poja ära hellitanud ja seepärast poiss käitub nagu ta käitub. Abikätt ei rutanud keegi ulatama. Tundsin ennast läbikukkunud lapsevanemana ning tekkis ahastus ja olin depressiooni äärel“, meenutab Krista aega, mil oli juba alla andmas. Mõtted keerlesid kogu aeg selle ümber, kuidas poiss ree peale saada. Kõige suurem hirm oli, et abi ei saagi ja poeg jääbki eluks ajaks temast sõltuma. „Eriti õhtuti muudkui mõtled ja mõtled, aga hommikul ärgates mõtled, et mis mõttes - ei tohi alla anda ja mingi võimalus peab ju olema“. See sundis edasi õiget ust otsima kuni laomajanduse eriala rühmajuhataja soovitas pöörduda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse poole. See oli viimane õlekõrs, millest Krista haaras kohe kinni.    

Astangu Keskuses alustati kohanemiskursusel, kuid see tähendas nädal aega kodust eemal olemist ning õpilaskodus elamist ja toa jagamist, mis Keitile ei sobinud. „Ta sulgus endasse ja kuu aja pärast arvati õppetööst välja, sest talle ei sobinud seal ja kõik nägid, et ta ei hakka õppima“, räägib Krista, kes selleks hetkeks tundis ennast läbikukkunud lapsevanemana. Õnneks ristusid Krista teed keskuse tööhõive- ja sotsiaaltöö talituse juhi Aivi Sobaki ning teiste keskuse spetsialistidega, kes kuulasid Krista mured ära ja suunasid Keiti edasi rehabilitatsiooniteenusele, mis tähendas kord nädalas keskuses terapeutilise teenuse saamist. „See oli väga hea võimalus ja vähemalt mina lapsevanemana tundsin, et saan abi ja tuge ning ka poiss pidas vastu kord nädalas keskuses ööbimise“.

Kevadel, mil hakkas kehtima eriolukord, jätkusid kohtumised keskuse tööhõivespetsialisti Annika Kase ja Keiti vahel Pärnus. Koos käidi söömas ja linna peal jalutamas, mis Keitile sobis ja mille tulemust hakkas Krista mõne aja möödudes nägema: „Alati peale kohtumist oli Keit  heas mõttes teine inimene – palju rõõmsam ja suhtles avatult“.  Kohtumiste tulemusel tuli Keit üha enam välja oma kookonist ning ühel hetkel oli valmis mõtlema uuesti õppima minemisele. „Väga võimekas ja väga tubli spetsialist ning ma olen talle väga-väga tänulik“, kiidab Krista keskuse tööhõivespetsialisti Annika Kase tööd. Siiski ei ole keskuse spetsialistid võimelised imesid korda saatma, kui puudub kodune toetus ning Keiti avanemisel mängis suurt rolli hea koostöö keskuse spetsialistide ja Krista vahel.

Prooviti uuesti kutsekooli, kuid siis juba Kehtna Kutsehariduskeskusesse soovitud IT nooremspetsialisti erialale, kuhu ka õppima pääses ja kus talle meeldib käia. Suvel, enne õppima asumist, toimus kohtumine Krista ja Keiti ning Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ja Kehtna Kutsehariduskeskuse spetsialistide vahel. Kohtumisel räägiti läbi Keiti probleemid ning millist tuge ja keskkonda ta õppimiseks vajab. „Tänu sellele kohtumisele oskab Kehtna kool toimetada minu poisiga nii nagu talle sobib ja vajab“, on Krista õnnelik, sest tema jaoks see on suur tugi. „Ma ei oska sõnadesse panna, kui suurt tänu tunnen keskuse spetsialistide vastu“.

Sel aastal tunneb Krista ennast rahuloleva lapsevanemana ja asju, mille üle rõõmustada, on palju: Keitil on olemas õpimotivatsioon ning sai stipendiumi heade õpitulemuste eest, ta julgeb õpetajatelt küsida ja tunnis vestelda ning õpib iseseisvalt, kodus on heatujuline ja aitab vastu nurisemata teha koduseid toimetusi. Kõige enam aga rõõmustab selle üle, et võrreldes varasemaga on Keit palju küpsema käitumisega ja avatum.

Vanematel, kes leiavad ennast sarnasest olukorrast, soovitab Krista esimese ebaõnnestumise peale mitte alla anda ning kui üks uks lüüakse nina alt kinni, siis minna teise ukse taha. Mitmele tuttavale on soovitanud pöörduda Astangu Keskuse poole, kus vajalik kompetents erinevate erivajadustega tegelemiseks. Isegi kui abi ei saa, siis antakse kätte suund või siht, mida mööda edasi minna. „Ei tea ju, millised asutused või spetsialistid on olemas või millised teenused on ettenähtud ühele või teisele erivajadusele“. Väiksemates kohtades elavatel vanematel soovitab Krista julgelt minna kodukohast kaugemale ja küsida abi. „Kui me ise oma lapse eest ei seisa, siis keegi teine ammugi ei seisa“.