Esileht > Meie keskusest > Uudised > Artikkel

Astangu õppijad praktikatel välismaal

12. juuli 2017  /  Praktika 2/2017

Mõned Astangu kutseõppe õppijad said mais käia välispraktikatel Saksamaal, Iirimaal ja Soomes. Kandideerida oli võimalik kõigil õppijatel, kuid valituks osutunute puhul mängis rolli nii õppeedukus, motivatsioon, keeleoskus, kõrvalabivajadus kui kutseküpsus. Projekti rahastas Erasmus+ õpiränded.

Tisleriks õppinud Olev longboardi valmistamas

Tisleri ja abikoka õppijad Saksamaal

Abikokad spargliga tegelemas

Astangu õppijad Mariabergi aiandis

Õppijad Kiipula maja ees

Kiipula arvutiklassis

Astangulased Roslin Park College ees

 

Tisleri kutseõppijad välispraktikal Saksamaal

6.mail lendasid õppijad koos juhendajatega Tallinnast Frankfurti ning sealt edasi Stuttgarti. Suurema osa õppijate jaoks oli tegemist esimese lennukisõiduga üldse. Pärale jõudes puhati 2 päeva niisama, pärast mida viisid sealsed võõrustajad astangulased Zeppelini muuseumisse.
Järgmisel päeval algas esimene töö – alustati grillkasti tootmisega, saksakeelsete tööjooniste järgi. Sealne töökoda oli õppijate sõnul samasugune nagu Astangul, aga kaasaegsem. Teiseks tööks oli longboard’i valmistamine. Longboard kaunistati hiljem ka sprayvärvide ja šablooni abil, mis oli tehtud 3D printeriga. Oma kätetöö said õppijad endaga kingituseks koju kaasa võtta.  Lisaks sellele tehti abikokkadele lõikelaud, kuhu sai kõigi nimed peale kirjutatud.
Koos abikokkadega käidi ekskursioonil makaronitehases. „Osad makaronid nägid välja sellised, et neid küll ei sööks, aga öeldi, et need on söödavad,“ ütles tänavu tisleri eriala lõpetanud Olev. Külastati ka Mariabergis asuvat kutsekooli ning käidi matkamas.

Eelmisel kevadel viibis üks võõrustajatest, Saksamaal puutööd õpetav Rudi ka mõned nädalad Astangul ning tundus, et mitmed Astangul nähtud tooted ja ideed oldi nüüd seal kasutusse võetud, näiteks puidust grillkastid, töötajate piltidest kärg koridoris jne. Aga ka meil on tisleriks õppinud Olevi sõnul midagi sakslastelt üle võtta: „Võiksime samuti pausidest täpselt kinni pidada“. „Ning ka miniatuursed kapid, et klient saaks kohe näidata, millist disaini tahab, võiksid Astangul olla,“ lisab teine õppija.

Mis puudutab kohalikega suhtlemist, siis sakslased inglise keelt eriti ei räägi. Kui poisid algul arvasid, et ka nemad ise eriti inglise keelt ei oska, siis 2 nädalase praktika lõpuks said juba kõik sellega hakkama. Selleks ajaks olid ka kohalikud saksa õppijad n-ö üles sulanud ning julgesid astangulastega rohkem suhelda. Sealse elu-oluga harjumise ning keeleoskusega seoses meenub poistele ka lugu, kuidas üks õppija läks kohvikust piimaga kohvi ostma, arvates et on ikka veel Eestis. Oma soovi eesti keeles müüjale edastanud, ei saanud müüja muidugi poisist aru, mille peale viimane natuke pahaseks sai, et „kuidas sa aru ei saa, et ma piimaga kohvi tahan?“.

Õppijatele jäid Saksamaalt meelde seal populaarsed olevad päikesepaneelid, kivist punased katused ning puitmajade puudus.

 

 

Abikoka kutseõppijad välispraktikal Saksamaal

Nii nagu tislerite, oli ka abikokkade jaoks Saksamaale mineku näol tegemist esimese lennureisiga. 

Esimene praktikapäev oli väga tihe, kuid sellega harjus kiiresti ära. Töö oli nagu Eestiski- kokkade aitamine, kuid töövahendid ja retseptid olid erinevad, kogused mitmeid kordi suuremad ja kätt sai proovida ka toidu serveerimises kuumast letist. Erinev oli see, et toit valmistati järgmiseks päevaks ette, sest kogused olid samal päeval valmistamiseks liiga suured. Salatit hakiti näiteks vanni, kuhu mahuks vabalt ka ise sulistama.

Sai ka uusi asju proovitud, näiteks ise käsitsi ja pressiga spätzle teha. Astangulased arvasid, et need on makaronid aga tuli välja, et tegemist oli hoopis klimpidega, mida sakslased armastasid kõige kõrvale süüa. Kuna oli hooaeg, kasutati toitudes palju sparglit, mida Eestis eriti ei tehta. Populaarsed toidud olid veel kohalik kartulisalat ja spätzli vorm, suured pelmeenid e. Maultaschen ja saksa kringlikesed e. pretzel’id, mis maitsesid nagu meie soolakõrsikud. Neid soovitati süüa šokolaadikreemiga. Üleüldse söövad sakslased palju saiatooteid.

Köögis kasutati palju Mariabergi keskuse, kus välispraktika toimus, oma aiandis kasvatatud  taimi – nt. kressi ja idusid. Neid pakuti ka müügiks.

Astangu õpetajad proovisid lisaks kätt ka pagarina.  See tähendas kell 1 öösel ärkamist ja kell 10 hommikul uuesti tunnikeseks magama minemist, et jaksaks meie õpilastega koos päevaga edasi minna.

Tänavu abikoka eriala lõpetanud Reelika sõnul on saksa inimesed väga viisakad: „Ilusti öeldakse tere, hoolimata sellest, kas on kunagi inimest kohatud või mitte.“

Lisaks tööle käidi igal õhtul lähikonnas mõnda vaatamisväärsust vaatamas, nt Karukoobas, kus olid soolast tekkinud moodustised, erinevad lossid-mäed jne.



Tarkvaraarendaja kutseõppijad välispraktikal Soomes

Tarkvaraarendajad tegid oma välispraktikat Soomes, Kiipula nimelises kompleksis, mis sarnaselt Astangule pakub nii väljaõpet kui rehabilitatsiooniteenust. Vabaaja tegevusteks oli seal koguni eraldi hoone.

Kiipulas saab õppida 20 erinevat eriala, õppeaeg on 2-3 aastat. Neil on 10 erinevat allüksust, mis jagunevad Soome peale laiali. Seal kus Astangu õppijad oma välispraktikat tegid, olid erialadena näiteks autoremont ja aiandus (tomatit ja salatit kasvatati ise). Nende erialade spetsiifika tõttu polnud kohapeal ühtegi kohalikku liikumispuudega õppijat.

Samaaegselt astangulastega oli Kiipulas ka üks Ungarist pärit grupp, kes pargihooldust õppis. Mis Kiipula IT õpet puudutab, siis käis suur osa õppetööst läbi õpilasfirma. See tähendab, et koolis oli olemas oma õpilasfirma, läbi mille erinevaid tegevusi õpiti. Firma tegeles erinevate arvutihooldustöödega. Esmaspäeviti tööd polnud, küll aga saadi kokku ja räägiti oma nädalavahetusest ja tööalastest asjadest. Astangulaste praktikatööks oli kaablite ühendamine, wordiga tekstitöötlus, Kiipula uutele arvutitele tarkvara installimine jms. Lisaks sellele saadi teadmisi 3D printimisest, valguskaabli jootmisest ja drooni kasutamisest.

Külastati ka suurt ametikoolide võistlust Helsingis ja Tampere mängude muuseumit ning tutvuti Tarvastia ametikooli ehk Kiipula allüksusega Häämenlinnas, et näha mida teevad sealsed tarkvaraarendaja I kursuse õppijad.

Kiipulas käinud soovitavad kindlasti ka teistele õppijatele välispraktikale minemist, et näha, kuidas mujal asju tehakse.

Astangulaste Kiipula praktikast leiad veel pilte siit: https://www.instagram.com/as.ta16/

 

 

Bürootöö kutseõppijad välispraktikal Iirimaal

Bürootöö eriala õppijad tegid oma välispraktikat Iirimaal Dublinis Roslin Park College’s. Praktikatööna käegakatsutavaid asju eriti ei tehtud, rohkem vesteldi sealsete õpetajate ning õpilastega ja püüti aru saada, mida kolledžis tehakse. Ühe tööna, millega koos sealsete õpilastega algust tehti, oli näiteks palgaarvestusprogrammis töötajatele palkade arvutamine. Lõpetati selle tööga aga iseseisvalt.

Astangu õppijad käisid praktika jooksul konkreetsetes tundides. Üllatav oli, et mitmetes tundides oli kohal ainult üks õppija või siis osaleti ka tundides, kus olid Astangu inimesed kolmekesi ning sealseid õppijaid polnudki. Semestri esimesse loengusse tuli tavaliselt 1-2 inimest kohale. Mõnes loengus oli aga ka rohkem õppijaid, nendeks olid mängudisain ja fototöötlus.

Kuna loengustiilis õppimist oli vähe ning õppijatega tegeleti rohkem individuaalselt, siis oli kombeks omaette nokitseda, vahepeal õpetajalt midagi küsides. Õppetööga oli võimalik alustada erineval ajal (4 võimalust aasta jooksul), mitte ainult 1. septembril nagu Eestis. Erinev algusaeg omakorda tingis selle, et kõik oma töödega erineval maal olid.
Kuna kõigil õppijatel oli üks suurem projekt, millega nad läbi aasta tegelesid, siis oli iga päev üks tund, kus oma projekti kohta tagasisidet sai küsida või teisi mahukamaid ülesandeid õppejõuga arutada.

Välispraktikal osalenud bürootöö õppijale Piretile meeldis, et oli rohkem õppimist kui protsessi, mitte erinevaid iseseisvaid töid: „Toitumishäirete loeng oli selline, kuhu kõik kohale tulid ja küsisid. Avaliku esinemise loengul samamoodi. Üleüldse oli ühiskondlikes loengutes palju osavõtjaid (oma töötajad ka). Teise nädala lõpuks sai selgema pildi, kuidas midagi käib, aga siis oli vaja juba koju tulla.“ Koolitoite pidas Piret maitsvaks, aga linnas võis saada ka sellist toitu, kus maitseaineid ei olnud kasutatud
Õppijale Jaanus jäi meelde, et kooli õpetajad ja personal olid vanemad kui Astangul.

Põhjalikumalt saab Iirimaa praktikast lugeda blogist: http://astanguiirimaal.blogspot.com.ee/

Kõik õigused kaitstud, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus
 2017