"Arvestades fakti, et ma sattusin Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse sooritama vabatahtliku töö praktikat täiesti juhuslikult, ei kahetse ma enda otsust karvavõrdki. Tõsi küll, pean tunnistama, algne otsus Astangule praktikat sooritama minna tekitas minus kõhklusi ning mitmeid küsimusi. Kas ma olen teinud õige otsuse? Kas ma saan endale antud ülesannetega hakkama? Kas ma tulen toime suhtlemisel, nõustamisel, abistamisel ning tugiisikuks olemisel erivajadustega noortele jne? Ent, pean tunnistama, esimene vabatahtliku töö praktikapäev andis mulle rohkesti enesekindlust juurde ning juba teisel ja järgnevatel päevadel oli minul tunne, justkui oleksingi Astangul koguaeg töötanud! Soe õhkkond, pädevad õpetajad, vahvad erivajadustega noored jne, tekitasid minus vägagi koduse tunde.

Olen varem toetanud erinevaid haiglaid, erivajadustega inimestele mõeldud asutusi ning heategevuslikke programme rahaliselt, kas mobiilitelefoniga sõnumeid saates või panga kaudu rahaliste ülekannetega. Kuid olles Astangul TÕELISELT füüsiliselt noortele KOHAL OLEMAS, neile abiks, tugiisikuks jne, raske on kirjeldada, kui uskumatult suurepäraseid emotsioone on need tegevused mulle toonud. Julgen tulevikus kindlasti innustada tulevasi tudengeid minema Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse vabatahtliku töö või siis erinoorsootöö praktikat sooritama. Samuti kavatsen ka julgustada erivajadustega noori peale põhikooli lõpetamist minema Astangule kutseeriharidust omandama. Olen kindel, et sooritatud vabatahtliku töö praktika Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses annab minule kui tulevasele noorsootöötajale rohkesti kogemusi tulevikus erivajadustega noortega suhtlemisel ning toimetulemisel."

Vadim Albrant,

Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari noorsootöö tudeng

Mulle näiteks meeldib, et see maja on nii komplektne ja siin on kõik olemas, pakute nii erinevaid teenuseid. Teil on näiteks ujula olemas, et erivajadusega inimesed ei pea kaugele minema, saate neile kohe kohapeal pakkuda erinevaid teenuseid. See on neile väga hea treening ja peabki seda tegema, kuskil polegi seda näinud.
Teil on spordisaal, erinevaid spordialasid saab siin teha. Ümberringi on avarus, üks õpilane tõi õpilasesinduses välja, et talle meeldibki siin ringi käia, sest on hästi avar ja pole linnamüra keskel, on natuke linnast eemal. Bussidega on muidugi kauge sõita, aga üleüldiselt on see keskkond siin hästi tore ja lahe. Loodus ja roheline on ümberringi. See on ka pluss, et te saate teistele oma saale ja ruume välja rentida.
Õppijad saavad enamus oma tegevusi Astangul ära teha. Samuti see õpilaskodu – inimesed leiavad siit nii palju tutvusi. 
See on veel lahe, et töötajad saavad käia füsioterapeudi juures kui tekib probleeme. Töötajate tervist väärtustatakse, teil on oma treeningud. Saate saalihokit käia mängimas. Motivatsioon on teil paigas, töötajad ise motiveerivad üksteist, teil on mingid süsteemid välja mõeldud. Käite hästi palju ise ringi. Osades asutustes olengi näinud, et seal on vähe motiveerimist, et töötajad teevad oma töö ära ja ongi kõik, teiste valdkondadega väga ei taha kokku puutuda.

 Rehabilitatsiooni pool on teil hästi läbimõeldud ja korrektne. Kõik saab ühes majas ära teha.
Kui on kuskile kaugele reisile minek, saate kohe võtta bussid ja ratastoolis õppijad saavad ka nendega minna. Kõik on olemas ja hästi läbimõeldud.

 Palju arvestate ka õpilaste arvamustega, mis mulle ka meeldis. Õppijate esindus pakkus sel aastal 21 ettepanekut ja neist 14 täideti, see on ikka üle poole. See on hästi lahe, et võtate nõuandeid kuulda ja täidate neid. Õppijatele annab see ka positiivset kaja, sest nad tahavad veel lisaks ise mõelda midagi ja pakkuda, kui nad teavad, et neid võetakse arvesse ja kuulda. Kõik see õhkkond ja seltskond on siin hästi hea. Sellest peaksid teised asutused ka õppust võtma, et muuta keskkonda selliselt, et töötajad saaksid üksteisega läbi ja oleks koguaeg positiivne energia.

Ranno Lass,

TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö tudeng